2

Reportaaž: verivorst trikitamist ei salli

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

 

Rannarootsi lihatööstuses käib kibe töö: ainuüksi verivorsti tehakse seal enne pühi poole rohkem kui ülejäänud kuudel.

Kui pühade-eelse nädala neljapäeval kella kahe paiku Rannarootsi lihatööstuse õue peale pöörame, väljub õuel väikesest bussist riburada mehi ja naisi, kes kaovad vabriku ukse taha, nagu poleks neid olnudki.

„Uus vahetus,” nendib Lääne Elu fotograaf Arvo Tarmula.

Peaasjalikult seda me uurima oleme tulnudki. Kuuldavasti olla lihatööstuses enne pühi nii kibedad päevad, et isegi raamatupidajad saadetakse verivorsti pakkima, nii et raamatut pole enam kellelgi aega pidada. Tehaseõu on kanget vorstilõhna täis.

rannarootsi

Silja Sillakivi. Fotod: Arvo Tarmula

Rannarootsi lihatööstuse kvaliteedijuht Silja Sillakivi on meile vastu tulnud ja ütleb, et jah, lõhnab küll, aga verivorst see pole. Hoopis lepasuitsulõhn, sest peale verivorstiteo käib tehases ka muu vorsti- ja lihategu, kokku üle 400 toote, osa sellest teost on suitsutatud, ja muidugi saab ka lepasuitsumasin enne pühi korralikult vatti. Suitsulõhn ise on aga nii kange, et kojugi jõudes kõik lõhnab, ütleb Sillakivi. Imbub kohe nagu naha sisse, vaheta riideid või ära vaheta.

Sillakivi on kontoris verivorste lauale pannud, päkapikuvorste ja suitsupekiga vorste ja siis veel ühtesid naljakaid verivorste, kus polegi kruupe sees. Vorstitegu ise on selleks tunniks läbi saanud, käib kibe pakkimine. Tsehhis käib nii kibe pakkimine, et Arvot ähvardab hiiglasliku, uksest välja veereva vorste täis kastivirna alla jäämine. Arvo kargab eest ära, vorstivirn vuriseb mööda, tuleb uus, pakkijad pakivad, villased kindad käes. Tsehhis on kuus ja on kaks kraadi, oleneb lihakraamist. Lae all metallsiinidel sõidavad üha uued tühjad kastid pakkijaile suhinal ette ja töö on nii kibe, et oleme ilmselgelt ees. Kutrimees ehk vorstimeister, kulm kipras, timmib hiiglasuure katla ees verivorsti asemel hoopis pasteeti, nii et vorstitegu ennast me ei näe, aga sellest ei ole midagi. 13 aastat Rannarootsi lihatööstuses ametis olnud Silja Sillakivi on nii kõva verivorstiusku, et sööb verivorsti aasta ringi ja teab verivorsti hingeelust kõike.

rannarootsi liha vorts sink verivorst06

Arvo on haaranud kontorilaualt esimese vorsti ja sööb isukalt.

„Mitut sorti teil kokku on?” uurib ta Siljalt söömise kõrvale.

Silja ütleb, et seitset sorti. Verivorst nimelt on nihuke kaval asi, et sellega ei saa suurt trikitada. Rannarootsis on üritatud ja eks üritata mujalgi, aga seni pole trikivorstidel pikka iga olnud. Rannarootsis tehti üksvahe jõulurulaadi šokolaadiga ja mullu kuusevõrsesiirupiga praadi, aga… Ega üks õige eesti mees ikka liha siirupiga söö. Silja teab, et kuskil olla proovitud teha ka šokolaadiga verivorsti. Proovida ikka võib… Rannarootsi päkapikuverivorstki, peenike, lühike ja lambasooles, sündis, rosin kõhus, aga üsna ruttu koristati rosin ära. Ilma rosinata elab päkapikuvorst hästi, on tehase kõige eakam verivorst, juba viieteistkümneaastane, ja siiani kõige ostetum.

„Vaat ei tea,” ütleb Silja, kui uurin, mis selle vorsti saladus on. Maitseb nagu verivorst maitsema peab, ei midagi erilist. Arutame seda asja tükk aega. Silja meenutab, et vanasti, kui verivorstid olid pikad ja paksud, lõiganud naised vorsti pooleks. Sa tahad seda süüa, aga ei taha sellest kõhtu täis süüa, arutab Silja. Vahest see ongi siis see pikaealisuse saladus, et on hea pisike. Hea prae vahele mekkida ja mahub palju ahjuplaadi peale. Pühadelaual on verivorst ju vaeslapse osas ses mõttes, et mahutatakse kuskile kapsa ja seaprae vahele, servakese peale. Päkapikuverivorstid elavad selle servakese peale paneku ilusti üle.

Nii et jah, trikitada verivorstiga pole eriti mõtet. Ei saa teda teha millestki muust, kui verest, kruupidest ja pekist, vorstirohust, ning sea- või lambasoolikasse toppida. „Ega siin ole suurt valikut,” ütleb Silja. Seitse sorti on isegi palju. Suitsupekiga pealt, suitsupekiga seest, lambasooles, seasooles… Ülejäänud on maitsevarjundid. Taimetoitlaste verivorsti pole veel välja mõeldud ja ega mõeldagi, Silja loodab, et ei mõelda, ikka veri ja pekk, neid asendada ei saa, ja pole tarvis. Teine asi on kruubid. Neile, kes ei talu gluteeni, on oma verivorst. Lihaverivorst nimelt. Arvo on laualt haaranud gluteenivaba vorsti ja on väga jahmunud, kui talle öeldakse, mida ta sööb.

„Polegi kruupe sees?” imestab Arvo ja vahib poolel teel suhu olevat vorsti kahtlustavalt. „Aga hea kruubimaitse on ju! Ma arvan, et siin ikka on kruubid sees!” ütleb Arvo ja sööb edasi.

Veel on välja mõeldud ilma kestata verivorst neile, keda kohutab krõbe soolikast kest. Näiteks lastele. Kestata verivorst kõlbab pliidi peal pannil praadida, on kiirem valmis saama, soolikas verivorst kipub panni peal lõhki lööma, aga pole kesta, pole probleemi. Grillida kõlbab kestata verivorst ka. Kes aga tahab hästi krõbedat verivorsti, võtku ikka vana hea soolikas vorst, 200 kraadi peale ahju ja searasva naha peale. Või pekki või võid. Nii on, ütleb Silja.

Peale selle, et verivorst ei salli trikitamist, on temaga veel see imelik lugu, et tema armastab lund. Kui lund ei ole, siis inimene verivorsti ei söö. Tuleb lumi, tuleb ka kange vorstiisu.

„Õieti on see imelik,” leiab Silja, sest temale, nagu öeldud, mekib verivorst aasta ringi.

Selle kohta, et raamatud jäävat enne pühi pidamata, ütleb Silja, et temagi on seda legendi omal ajal kuulnud. Juba enne seda, kui ta ise Rannarootsi tehasesse tööle tuli. Tegelikult see päris nii ei ole. Verivorstihooaeg kestab aasta ringi, enamasti vuhitakse isegi suviti verivorsti teha. See on küll õige, ütleb Silja, et jõulupühade eel ja ajal, napp pool nädalat, tehakse vorsti poole rohkem kui ülejäänud kuudel. Tänavu jaanuarist poole detsembrini on Rannarootsis tehtud 120 tonni verivorsti, nii et arvutage ise, kui palju nüüd paari napi nädalaga juurde tuleb. Aga selleks ajaks palkab tehas lisatöölised. Töö käib kahes vahetuses, korraga on sel ajal ametis nii 80 inimest, ja raamatupidajad saavad rahumeeli raamatut edasi pidada.

Arvo on kõik lauale pandud vorstisordid ära maitsnud ja vaatab otsivalt ringi. „Kas te valget vorsti ei tee?!” Valge vorst on nagu verivorst, ainult et ilma vereta. Tuleb välja, et ei tehta jah, ja Arvo on väga pettunud. Temale maitseb valge vorst kõige rohkem. Jõulupühad ilma valge vorstita ei olegi nagu õiged jõulud, aga Arvo on Läänemaa inimene ja see tähendab nii mõndagi. Silja ütleb, et nemad teeks küll, aga peale Läänemaa poodide ei taha keegi valget vorsti. Väljaspool Läänemaad ei teatagi, et valge vorst olemas on, ja kui teataksegi, tundub see nii imelik ja võõras asi, et ega keegi eriti söö. Siljagi Tartu tüdrukuna nägi valget vorsti esimest korda Läänemaal. Talle maitseb see väga, eriti kodus tehtud valge vorst.

„Kust te verd ja soolikaid saate?” uurib pettunud Arvo.

Silja ütleb, et soolikad tulevad Taanist, Eestis soolikaid tootmiseks ei töödelda, kellel on, see kasutab ise vorstiteoks ära, ja veri tuleb Hollandist, st verepulber. „Nagu kuivatatud õunad, noh,” ütleb Silja. Kuivatad, ja pärast keedad kisselli. Aga kruubid vorstis on küll eestimaised.

Seda valge vorsti asja arutavad Arvo ja Silja veel tükk aega. Et võiks ikka teha.

 

Kuidas teha ise verivorsti

Vaja läheb:

  • 2,5 l vett
  • 1 l seaverd
  • 1 kg odrakruupe
  • keedusoola
  • 500 g seapekki
  • 300 gsealiha
  • musta pipart
  • vürtsi
  • majoraani
  • 300 g valget sibulat
  • 2 sl võid
  • 10 m seasoolt

Pese kruubid ja pane kuuma vette. Keeda nõrgal kuumusel. Kui kruubid on paisunud, lisa maitseained ja kuubikuteks lõigatud sealiha. Sega ja hauta. Hautamise ajal putru segada ei tohi, sest puder peab olema sõmer, kruubiterad peavad jääma eraldi. Valminud puder lase veidi jahtuda, lisa hakitud ja võis kuumutatud sibul ning läbi sõela kurnatud veri ja kergelt pruunistatud kuubikuteks lõigatud pekk.

Täida sooled pudruga (mitte liiga täis), seo soolte otsad kinni ja keeda vähese soolaga maitsestatud vees. Kuumuta aeglaselt ja ainult keemiseni (muidu sooled lõhkevad) 10–15 minutit, olenevalt soolte jämedusest. Pärast veest väljatõstmist aseta vorstid üksteise kõrvale jahtuma. Õhku võib välja lasta, torgates vorstisse auke kahvli või hambaorgiga.

Pann määri rasvaga, aseta vorstid pannile. Peale ja kõrvale pane rasvase sealiha viilud. Prae ahjus. Serveeri koos pohlakeedise või kõrvitsasalatiga.

Verivorsti hakkasid eestlased valmistama 19. sajandi alguses rootslaste ja lätlaste eeskujul. Eesti kaudu levis verivorstide valmistamine edasi Venemaale. Austraallased on valinud verivorsti maailma 15 veidrama toidu hulka. Nende meelest on kummaline, et selles on kruupe, rasva ja verd. Üheks maailma veidramaks toiduks peavad austraallased ka sülti.

rannarootsi liha vorts sink verivorst01 rannarootsi liha vorts sink verivorst02 rannarootsi liha vorts sink verivorst03 rannarootsi liha vorts sink verivorst04 rannarootsi liha vorts sink verivorst05 rannarootsi liha vorts sink verivorst07 rannarootsi liha vorts sink verivorst08 rannarootsi liha vorts sink verivorst09 rannarootsi liha vorts sink verivorst10 rannarootsi liha vorts sink verivorst11 rannarootsi liha vorts sink verivorst12 rannarootsi liha vorts sink verivorst13 rannarootsi liha vorts sink verivorst14 rannarootsi liha vorts sink verivorst15 rannarootsi liha vorts sink verivorst16 rannarootsi liha vorts sink verivorst17

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
hinnang
hinnang

Kõige rasvasemad ja maitsetumad verivorstid-päkapikuvorstid.

nii on
nii on

Rannarootsi sült on ka hea.

wpDiscuz