Andrus Kivirähk Haapsalus oma raamatut esitlemas. Foto: Kristjan Kosk
Andrus Kivirähk
Oskar ja asjad
Pildid joonistanud Anne Pikkov
Film Distribution OÜ, 2015
Hallo! Tere Taimi! … Jah, jõudis kohale. … Mis kaheks nädalaks! Kaheks kuuks lausa. Heldeke, küll tänapäeval kõik aina õpivad! Mini läks Ameerikasse kursustele ja poeg on suvel tööl. Nii nad tõidki oma Oskari minu juurde maale. … Jah, juba kuuene. … Ei, vaikne ja viisakas poiss, aga na närb. Ainult näkitseb toidu kallal. Teen talle küll tema kadunud vanaisa lemmikroogasid – piima-makaronisuppi näiteks. Mina neid linnalaste toite ei tea ega oskagi …
Teine mure veel. Lapsel on minu juures igav. Lauamänge ta mängida ei taha, ehkki ma meelega lasen tal võita. Mul neid arvuteid ja internette pole, ainult vana televiisor. … Ei, oma mobiili unustas ta linna. Meisterdas klotsist mängutelefoni. Nüüd muudkui räägib sellega. Armas aeg, need linnalaste mängud on nii teistmoodi! … Jah, naabripoisid on temaealised. Aga ta ei lähe nendega jalgpalli taguma ega metsa onni ehitama. Ta nagu kardab kohe väravast välja minna! Kogu aeg toas või kuuris – mis suvi see niimoodi on! … Just, suvel peab laps ikka õues olema. … Ei, tööle ma teda ei sunni. Las mängib siis oma tahtmist mööda.
Mängud on tal õige imelikud. Kord viis hambaharja õue ja pistis vartpidi mulla sisse. Taevake, milline rumalus! Ja tassib elutoa tooli mööda maja ringi. Viis teise kord isegi kuuri! Põrandaharja ja prügikühvli pani omale voodi alla! Ütles, et koorekann, mis puhvetkapis seisis, tuleb lauale suhkrutoosi kõrvale panna. Et nad tahavad koos olla. Koorekann nüüd midagi tahab! Kes seda enne kuulnud on. Soome kelgu ja vana jalgratta tassis kuurist välja. … Jaa, viis tagasi ka. Aga muidu on vaikne ja armas poiss see meie Oskar. … Ei, mis sa nüüd, üldse ei sega. Mul kohe hea meel, et ta minu juurde toodi.
Nii võinuks vanaema Andrus Kivirähki uuest jutust „Oskar ja asjad” naabrinaisele helistades kurta. Raamat on omal moel antiidüll. Kõik see, mida oleme harjunud pidama maal viibimise võludeks, on Oskarile katsumus. Ta umbusaldab loodust ja neid tegevusi, millest külalapsed kutsuvad teda osa võtma. Vanaemaga (veel) õiget sidet pole. Poiss hoidub omaette, esialgu igavledes, linnaelu järele igatsedes. Pärast omameisterdatud telefoni imelise võime avastamist aga eelistab laps üksiolekut seetõttu, et asjadega segamatult talitada.
Äkki on Oskari näol tegemist uue inimtõu esindajaga, kes ei ole võimeline suhtlema otse, vaid ainult telefoni ja interneti vahendusel? Või õhutab kirjanikuhärra lapsi oma fantaasiamaailmadesse sulguma, sest seal on kõik palju huvitavam kui päris maailmas? Leheküljelt 141 loeme: „Oskar istus trepile ja mossitas. Oli olemas salapärane asjade maailm, mille ta oli avastanud tänu oma telefonile, ja selles maailmas sujus kõik suurepäraselt, seal oli põnev ja lõbus. Aga siis oli olemas veel pärismaailm, /…/ . See maailm oli tüütu ja rõõmutu, seda polnud võimalik nautida, pidi lihtsalt ära kannatama.”
Pigem näitab Kivirähk kõigile neile lastele väljapääsu, kes tunnevad, et nad on kõrvale jäetud, pole kellelegi vajalikud, ei oska midagi teha. Suletud laps on oma mõttemaailmas avatud ja vajalik. Oskar avastab kogemata, et tema puust telefoniga saab helistada asjadele. Nüüd on tal tegemisi küll ja veel. Esemetel on soove, unistusi, muresid ja hädatarvidusi, mida asub poiss õhinaga täitma. Sest temal on käed-jalad. Neid peavad asjad ülioluliseks. Tähtsam on aga see, et Oskaril on süda, mistõttu ta hoolib abivajajatest. Lõpuks ometi saab ta end tähtsana tunda ning teha midagi kasulikku – lahendada esemete ihu- ja hingehädasid. Sageli piisab ka sellest, kui vana ja unustatu lihtsalt üles leida…
Raamat on nagu numbriooper, mis küll n-ö läbivat lugu sisaldades koosneb omaette säravaist aariatest. Iga eseme juhtum on Kivirähki teoses „omaette ooper” – ootamatu nurga alt nähtud ja väga naljakas. Näiteks prügikast on luuletaja, kes saab inspiratsiooni äravisatud prügist. Põrandahari võrdleb oma tööd politseiniku ametiga, kes patrullkäikudel igasugustesse urgastesse platsi rämpsust puhtaks lööb. Tema väike sugulane hambahari on rohkem nagu detektiiv, kes peitupugenud toiduraasukesed välja nuhib. Suur abi on harjal sealjuures oma 36. abikaasast – pastatuubist. Söögitoa tool tahab ümbermaailmareisile minna, lamp ennustab kärbestele tulevikku, värvipurk soovib vahetevahel sülle, televiisor tunneb piinlikkust oma kõhust kostvate häälte pärast, riidekapp räägib üle võlli õudusjutte jne jne.
Loo lõimeks on Oskari ja nipsaka punase õhupalli „suhtedraama”. Kaseokstesse kinni jäänud pall võlub Oskarit, ehkki too teda pidevalt nokib, narrib ja õrritab. Poiss hoolib pallist ja tunneb tema pärast muret, ka armukadedust, kui see ülal lõunatuulega tantsib. Päris vastamata Oskari halvasti varjatud tunded ka ei jää. Raamatu lõpetab lendu läinud palli musi, mille too sipelgaga poisile saadab.
Oskar kaotab punase õhupalli, aga leiab vanaema kaua kaotsis olnud sõrmuse, mis kannab endas noort vanaema, kellega poiss kohe lähedaseks saab. Ta hakkab ka praegusest paremini aru saama. Küllap laabub Oskari ekstreemne suvi maal edaspidi hästi ja ma ei imestaks, kui ta järgmisel suvel lausa nõuaks, et teda suveks maale vanaema juurde viidaks. Jah, kellel on käed-jalad, süda ja pea, need ei pruugi kunagi igavust ega üksindust tunda.
