Château Béla julgeolekukonverentsi korraldatakse detsembrikuus Slovakkia kauges maapiirkonnas. Selle väikese omanäolise avameelsete aruteludega konverensti kutsed on ihaldusväärsed. Enamik osalejaid tunnevad üksteist juba aastaid või isegi aastakümneid.
Olen näinud aastate jooksul konverentsi meeleolu muutumist süngemaks. Me oleme näinud finantskriisi andmas tõsist hoopi Lääne majandusmudeli usaldusväärsusele. Venemaa presidendi Vladimir Putini revanšistlik välispoliitika on kaua ohustanud läänenaabreid. Euroopa Liidu ja NATO suutmatus ohtu mõista ja sellega toime tulla on olukorda halvendanud. USA nõrka juhtimist peetakse praegu peaaegu iseenesestmõistetavaks ehkki meie silmapaistvad osalejad Ühendriikidest on teretulnud, ei oota me neilt probleemide lahendamist meie eest.
Loomulikult on olnud ka häid uudiseid. Venemaale on tänu Saksamaa juhtrollile kehtestatud tõsised sanktsioonid. EL on andnud arvestatavaid hoope Gazpromi turgu kuritarvitavale ja moonutavale ekspordipoliitikale – Euroopa Komisjoni slovakist asepresident Maroš Šefčovič on Château Béla kasvandik. NATO võtab nüüd territoriaalkaitset tõsiselt. Ukraina peab endiselt vastu.
Tõsiseim mure on sel aastal uus. Rändekriis ja terrorirünnakud on ilmsiks toonud suureneva lõhe aastakümneid Euroopat juhtinud liberaalse eliidi ja avalikkuse vahel. Euroopa lõimumisprotsess, mis näis kunagi vältimatu ja peatamatu, pole mitte ainult peatunud, vaid on tegemas vähikäiku. Rikutud on pühi puutumatuid põhimõtteid, näiteks kontrolli puudumine Schengeni ala sisepiiridel. Avalikkuse jaoks on palju tähtsam hoida elu turvalise ja ennustatavana kui pidada kinni Euroopa korda toestatavatest liberaalsetest ideedest. Samuti võib avalikkus hoolida rohkem turvalisusest kui mõnede kiivalt hoitud vabaduste säilitamisest, nagu anonüümseks jäämise õigus.
Château Béla soojades ruumides puhusidsel aastal jahedad tuuled. Arutelusid peeti Chatham House'i reegli alusel, mis tähendab, et kõike võib mainida, aga midagi ei tohi viidata. Esile tõusid kolm teemat. Esimene oli ränne. Slovakkial näib olevat raske vastu võtta isegi käputäit usu alusel välja valitud Süüria kristlaste perekonda (paneb mõtlema, mida usu rajaja võinuks selle kohta öelda).
Lossist väljaspool on Slovakkia eeskujulik mitmekeelne ja multikultuurne riik. Nii lossi teises osas peetud jõululaat kui ka pühapäevahommikune jumalateenistus lossi kabelis viidi läbi slovaki ja ungari keeltes. Probleem ei seisne eelarvamuses, vaid usaldamatuses. Avalikkus on vastu, sest ei usu, et riik suudab migratsiooni korralikult hallata ja poliitikud joonduvad kiiresti avalikkuse meeleolude järgi. Meeleolud Tšehhis ja Poolas on karmistumas, Ungaris on see juba toimunud.
See toob meid teise probleemi juurde, millest oli palju juttu arutelupaneelides: poliitika renatsionaliseerumine (tagasikandumine riigi tasandile). Varem oli Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel hea meel anda suur hulk otsustusõigust Brüsselisse suurte rahasummade ja võimaluse eest istuda rikaste riikidega tähtsaima laua ümber. See on nüüd läbi. Nüüd tahavad poliitikud langetada otsuseid, mis rahuldavad otseselt valijaskonna vajadusi. Aukartus, mida kunagi Brüsseli ees tunti, on murenemas; selle asemele on tulnud ükskõiksus, isegi põlgus.
See õõnestab reeglitel põhinevat korda, millele toetuvad EL ja NATO. Loomulikult on Euroopa riigid paljude aastate jooksul neid reegleid oma mugavuse nimel korduvalt rikkunud (mõelge Saksa eelarvepuudujääkide või Prantsuse protektsionismi peale). Need on siiski olnud hälbed, mitte reegel. Nüüd näime liikuvat ajajärku, kus riigid peavad reeglite rikkumist normaalseks.
Mõistagi on reeglid vahel rumalad ja neid rakendatakse halvasti. Näiteks suhtun ma Ungarisse piiritara küsimuses poolehoiuga. Hispaania kaitseb Põhja-Aafrikas kaht tillukest enklaavi kolossaalse taraga. Keegi ei nimeta seda šokeerivaks või rassistlikuks. Endiste kommunistlike riikide suhtes rakendatakse liiga tihti topeltstandardeid.
Seda on osaliselt näha kolmanda tänavuse Château Béla konverentsi peateema puhul, mis oli Poola. See on piirkonna tähtsaim riik. Regionaalses julgeolekuplaneerimises on Poola asendamatu, tegemist on piirkonna suurima majanduse ning kõlavaima häälega EL-is ja NATO-s. Poola uus valitsus on esimestel nädalatel jätnud endast kohutava mulje. Mina pean suurt osa kriitikast ebaõiglaseks. Poolakatel on täielik õigus lüüa minema halb valitsus. Lahkunud Kodanikeplatvormi valitsus oli nähtavalt kulunud, sallis šokeerivat korruptsiooni, langetas kohutavaid otsuseid (nagu erapensionifondide kasutamine riigikassa täitmiseks) ja kuritarvitas mõnikord oma võimu. On tõsi, et see valitsus tegi suuri jõupingutusi teistele riikidele meeldimiseks, ent välismaalased ei saa eeldada, et Poolat juhitakse nende mugavuse huvides.
Pean tõenäoliseks, et Õigus ja Õigluse valitsus rahuneb paari konarliku kuu järel maha. 2010. aasta Smolenski lennukatastroofi kohta vandenõuteooriate levitamine ja katsed panna vangi poliitilisi vastaseid tõmbavad ära vajalikku tähelepanu riigi ees seisvatelt suurtelt ja pakilistelt väljakutsetelt.
Muretsen sellest hoolimata. Poola institutsioonid peavad olema tugevamad, mitte nõrgemad. Uuel valitsusel oli hea võimalus panna kriminaalõigussüsteemi, luureteenistusi, rahvusringhäälingut ja konstitutsioonikohut juhtima auväärsed erapooletud figuurid. Selle asemel mehitati need oma ametimeestega. Erakonna jaoks, mis püüdleb avalikus elus kõrgete moraalistandardite poole, on see kahetsusväärne.
Olukorra teeb hullemaks asjaolu, et institutsionaalne raamistik, milles Poola tegutseb, on nüüd nõrgem. Välismaalastel on vähem aega, energiat ja kalduvust teha Poola uue valitsusega koostööd. Kui Õigus ja Õiglus otsustab reegleid rikkuda, ei suuda eriti miski seda takistada.
Lahkusime Château Bélast tänulikuna võõrustajate suhtes, ent sünges meeleolus tuleviku pärast, samas mitte meeleheitel. Olin kommunistlikus Tšehhoslovakkias väliskorrespondent. Mäletan, kuidas mind vahistati, peksti läbi ja kiusati taga. Teistel läks veel halvemini: vähemalt üks konverentsil osaleja oli 1989. aastal poliitvang. Me oleme kõik käinud alates sellest ajast maha pika tee. Aeg võib praegu liikuda tagurpidi, ent allakäiku on võimaliku peatada, kui me suudame ilmutada tahtejõudu.
Edward Lucase kolumn ilmub BNSi vahendusel.
Edward Lucas
kolumnist
Hale, lugege välismeediat, muud enam ei ole, nutt ja hala, venemaa kottimine kahjustab lääne euroopat ennast, saksalehed nüüd austria, itaalia, kõik halavad, mis maailmas see lucas elab?
Nõuka ajal räägiti sama moodi rahvaste sõprusest nüüd on see asendatud lõimumispoliitikaga. Tuleb välja et müüriladujate poliitika on nagu alati suunatud sellele et põliskultuure hävitada. Huvitav kas see lõpeb siis kui viimane indiaanlane on ketiga puu külge seotud ja kuul pähe lastus. See käib ka eestlaste kohta. Siis saavad juudapojad ja lucased pärismaalaste maaga vabalt hangeldama hakata ja majandusliku efektiivsuse mängu mängida.
Uuel valitsusel oli hea võimalus panna kriminaalõigussüsteemi, luureteenistusi, rahvusringhäälingut ja konstitutsioonikohut juhtima auväärsed erapooletud figuurid. Selle asemel mehitati need oma ametimeestega. Erakonna jaoks, mis püüdleb avalikus elus kõrgete moraalistandardite poole, on see kahetsusväärne. –nagu rusikas silmaauku, meie valitsuse kohta samuti