Külma sõja ajal oli olukord seda süngem, mida kaugemale minna Lääne-Berliinist. Seal oli valik vabaduse ja totalitarismi vahel, mida kehastas Berliini müür. Mujal oli meil ebameeldivaid, isegi eemaletõukavaid liitlasi, keda me pidime ebameeldivatel ja isegi jälkidel viisidel toetama. El Salvadori hukkamiskomandod, pommitamine Indo-Hiinas, diktaatorid Aafrikas – kommunismi vastase võitluse hind oli kõrge. Mõnikord oli raske näha, mille poolest olid meie satelliidid paremad nende omadest. Vahetevahel olid meie omad selgelt halvemad.
Vene sõjalennuki allatulistamine Türgi-Süüria piiril toob need dilemmad ja moraalsed kompromissid valusalt meelde. Türgi ei ole pehmelt öeldes eeskujulik liitlane. Tõsi, see on jätkuvalt demokraatlik riik – erinevalt Venemaast ei ole valimistulemused ette teada. Paljude aspektide poolest ning selle tõttu, mida ta näib tahtvat teha, ei ole president Recep Tayyip Erdoğan Vladimir Putinist palju parem. Ülespuhutud, vandenõudele aldis ja karmikäeline, ta näeb välismaalasi vaenlastena ja peab opositsiooni reetlikuks, mitte põhiseadusliku demokraatia tähtsaks osaks. Ta jälestab meediat ja riigi sõltumatuid institutsioone. Samuti on ta murettekitavalt leebe islamismi ja nn Islamiriigi suhtes, mis näib lõikavat kasu pealtnäha piiramatust võitlejate ja nafta voolust üle Türgi piiri.
Kui meie välispoliitika põhineks väärtustel, peaksime me Türgi suhtes tõrjuvalt käituma. Tegemist on siiski NATO liikmega, tähtsa luureallika ja meie parima võimalusega aeglustada põgenikevoolu Euroopasse. Seetõttu ujutavad Euroopa liidrid härra Erdoğani üle raha, lubaduste ja meelitustega.
See on kõigest üks märk maailma kunagiste puhaste eraldusjoonte kadumisest meie silme ees. Euroopa eesliiniriigid ei ole enam Euroopa Liidu ja NATO innukad õpilased, kes püüavad kindlameelselt mängida reeglite järgi ja paista silma nende klubide vastutustundlike liikmetena. Mõned neist mässavad avalikult idee vastu paigutada migrante ümber kohustuslike kvootide alusel.
Veel enam, mõned ei teeskle enam üldse Lääne väärtuste austamist. Ungari peaministri Viktor Orbáni näitel seatakse avalikult kahtluse alla Lääne liberaalse demokraatia tulevik; tuul puhub idast, ütleb ta. Poola on uue valitsuse juhtimisel otsustanud teha lõpparve senise kuuleka poliitikaga, mis sisaldas – väidetavalt ülearust – rõhuasetust Berliinile ja Brüsselile meele järele olemisele. Tšehhi president Miloš Zeman on Lääne häälekas kriitik ja Putini toetaja.
NATO arvatavas tuumikus ei paista asjad olevat palju paremad. Marine Le Pen võib ka tegelikult võita Prantsuse presidendivalimised. Tema Rahvusrinde käsi käib Prantsusmaal selgelt paremini kui sarnastel erakondadel "Ida-Euroopa" ebaküpsetes poliitilistes kultuurides. Migratsioon ja terrorism kujundavad kõikjal ümber poliitilist maastikku. Valijaid hirmutavad rohkem vahetud kui pikaajalised ohud. Euroopa julgeolekut enim ähvardav tegelik oht on mitmepoolse reeglitel põhineva korra kokkuvarisemine, millele me võlgneme aastakümnetepikkuse turvalisuse, vabaduse ja õitsengu. Sellest korraldusest võib liigagi lihtsasti saada liialdatud, ent siirastele hirmudele järgnevate etteennustatavate vastusammude ohver.
Kõik see tekitab dilemmasid. Kui kaugele läheb NATO Türgi toetamisega Venemaa vastu? Lääne poliitikakujundajad on ühel meelel, et Venemaa käitus provokatiivselt (Türgi pole ainus, kelle õhupiiri rikutakse). Samas leiavad nad, et Türgi vastas tulipäiselt lühiajalisele sissetungile, millel näisid puuduvat vaenulikud kavatsused.
Külma sõja sünge õppetund oli: osuta vastasele vastupanu kõikjal ja alati. See on segane, ebameeldiv ja hävitab moraalset kapitali, ent kaotamine on veel halvem. See ei ole veel Lääne tegevusprintsiip, ent me liigume selles suunas.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kolumn ilmub BNSi vahendusel.
