Ingrid Morrison. Foto: Erakogu
Mõned päevad tagasi helistas mulle üks minu Austraalias elav eesti sõbranna. Ta nuttis, tema jutt oli katkendlik ja segane. Nuuksumise tõttu poolikuks jäänud lausejuppidest koorus lõpuks välja, et ta tahab koju, Eestisse. Sõbranna on abielus kohaliku mehega ja neil on lapsed. Nende abielu on sassis juba mõnda aega ja nüüd siis jõudis ta punkti, kus sein on ees ja ta ei näe enam lahendust. Kas minna lahku, sest kaua sa ikka kannatad ja üksteist piinad. Minna koos lastega Eestisse? Aga laste isa on ju Austraalias. Jätta lapsed isata ja isa lasteta pole ka õige. Vaevalt et mees sellega nõuski oleks. Jätta asjad nii, nagu on, ja kannatada ära, kuni lapsed suureks kasvavad? Kõlab nagu vabatahtlikult lõksus istumine.
See kõne pani mind mõtlema. Paljud naised (kaasa arvatud mina ise) abielluvad välismaalastega ja teevad seda tihtipeale võimalikele tagajärgedele mõtlemata. Muidugi ollakse oma pulmapäeval kindlad, et „It will last forever” ja „Happily Ever After”. Paljud abielluvad välismaalastega, sest meid võlub teistsugune kultuur ja tavad, mis selle suhtega kaasa tulevad, teine käitumismudel ning kohtlemine, mis tundub väärikam, parem. Koos romantiliste tunnetega on see põnev emotsioonide virvarr, mis inimese endasse haarab. Eriti siis, kui oma tulevasega kohtutakse siin maailma kuklapoolel, sest siit pärit mees komplektis uue ja laheda eluga Austraalias tundub suurepärane retsept põnevaks ja meeliköitvaks suhteks. Küsimus on selles, kuidas need erinevad maailmad omavahel hakkama saavad.
Sõbranna rääkiski, et juba algus oli raske. Ta oli harjunud sellega, kuidas Eesti mehed käituvad, ja ta oli selle teadmise põhjal tekitanud endale teatud ootused. Kui mingid situatsioonid reaalsuses aga hoopis teise kuju võtsid, olid tulemuseks kas erimeelsused või siis hoopis meeldivad üllatused. Asjad lähevad veelgi keerulisemaks, kui sünnivad lapsed, sest emal-isal on eri taust ja sellest ka eri suhtumine laste kasvatamisse.
Kui mul lapsed sündisid, võtsin alguses nad öösel enda juurde magama, siin riigis on see aga täielik tabu. Austraalias valitseb siiani vana hea inglise kasvatus, mis tähendab, et lapsed magavad üksi oma toas teises maja otsas ja tihti lastakse neil nuttes magama jääda. Ma ei suutnud seda kunagi teha. Lapsed olid minu juures kaisus või siis vähemalt meie toas. Mäletan, et esimese lapse ajal tülitsesin abikaasaga sel teemal palju. Tema väitis, et ma hellitan lapse ära ja siin niimoodi ei tehta. Mina ütlesin, et meie kõik magasime väiksena vanemate voodis ja see andis meile hädavajalikku turvatunnet. Suurem osa meie kohalikest sõpradest vangutas pead ja kritiseeris mind. Lõpuks andis abikaasa alla – beebi peaks ju majja ikka rõõmu, mitte tülisid tooma ja ju siis ema teab ikka paremini.
Nüüd, kümme aastat hiljem, vaatan oma lapsi ja neid, kes oma varases lapsepõlves pimedas toas ennast üksi magama nutsid, ja ma näen vahet. Minu lapsed on väga enesekindlad, õnnelikud, julgevad kõigile silma vaadata ja oma arvamust avaldada. Neil pole olnud seda hirmu, et kui nad üksi pimedas toas silmad avavad, ei tea nad kunagi, millal keegi neid vaatama tuleb. Me olime vanematena nende juures alati kohal ja sellest teadmisest nende turvatunne pärinebki.
Väga palju oleneb kaasa rahvuslikest omapäradest. Näiteks üks minu sõbranna on abielus araablasega. Abikaasa kohtleb teda minu meelest nagu orja – maja peab pidevalt läikima, ise peab ta sealjuures olema nagu perfektselt üles löödud modell, naise arvamus mehel korda ei lähe ja lastel pole majas üldse sõnaõigust. Mees nõuab mu sõbrannalt täielikku pühendumust ja enda ümmardamist. Teise sõbranna abikaasa on kreeklane. See naine on kodus kuninganna, keda kantakse kätel, loetakse tema soove silmist ja hellitatakse igal võimalikul moel.
Siin juba pikka aega elanud eesti mehest sõber tahab endale aga raudkindlalt eesti naist. Kui uurisin, miks, vastas ta, et siis on kõik lihtne: sama keel, sama toit, samad tavad – milleks elu keeruliseks ajada! Tean ka kohalikke mehi, kes endale eesti naist tahavad, sest eesti naised pidavat olema väga head abikaasad – haritud, iseseisvad, hoolitsetud, töökad, seltskondlikud ja head koduloojad ja neil on säilinud ürgne naiseks olemise oskus. Nad on printsessid, ilma et oleksid printsessid, kui te mu mõttest aru saate.
Nutvale sõbrannale ma aga ei osanudki midagi soovitada. Kuulasin ja lohutasin. Ehk saavad need eri maailmad armastuse tähe all ikkagi kokku.