Ann Mari Anupõld: Kuriteod loomade kallal

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk
Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst 3  f Tõnis Krikk

Kuriteod inimeste kallal ei üllata enam mitte kedagi. Tegemist peab olema juba erilise juhtumiga, et see meie kergelt tuimaks muutunud kestast üldse veel suudaks läbi tungida. Kuriteod loomade kallal teevad aga paljusid inimesi tähelepanelikuks. Võib-olla on asi selles, et loomad nagu lapsedki on tihtilugu abitud ega saa oma kaitseks kuigi palju teha. Seetõttu omandavad nende kallal harrastatud kuriteod erilise valguse. Õnneks ei ole neid juhtumeid ka mitte igasse päeva jagatud.

Eelmise nädala lõpul sattusid Saaremaa hobused uudisveergudele, sest neilt on taas hakatud lakku ja sabasid maha nüsima. Midagi ennekuulmatut see kahjuks ei ole. Hobuse jõhvid on juba ammustest aegadest tuntud kui tugev ja vastupidav materjal. Neid kasutatakse madratsites ja poognateks. Neist saab valmistada ehteid ja kududa väga omapärast kangast, millest valmistatakse eksklusiivseid käekotte või kaunistuselemente. Kui jätta välja hobuseomanike moraalne kahju, siis miks ei tohiks ühe vaese loomaga nõnda käituda. Hobuse lakk ja saba on vajalikud putukate tõrjeks ja loomade heaolu tagamiseks. Nad kasvavad keskmiselt sentimeeter kuus, maha nüsitud saba tagasi kasvatamiseks kulub 2–3 aastat. See tähendab vähemalt kaht suve „kärbsepiitsata” hakkama saamist. Kuidas tundub?

Karvutuks jätmine on aga õite tagasihoidlik kuritegelik patt. Väiksemaid lemmikloomi piinatakse, hüljatakse, tapetakse või sõna otseses mõttes visatakse ära alatasa. Alles hiljuti leiti Tallinnas elus koer prügikastist. Kuidagi veider tundus asjaolu, et kuriteo sooritanud koeraomanik oli jälginud korrektseid prügisorteerimismeetmeid ning liigitanud oma lemmiku biolagunevate jäätmete sekka. Kapsalehtede vahelt võib ju tõesti mõnikord imeasju välja tulla. Koer õnneks siiski leiti ja päästeti täbarast seisust. Nüüd ta siis ootab varjupaigas huviga, millise järgmise hullu juurde ta paigutatakse.

Iga-aastane sügishooaja klassika on maakohtadesse üksi jäetud või tee peale visatud kassid ja koerad. Sellised probleemid ei ole muide kaugeltki ainult Eestiga seotud. Neid juhtumeid leidub igal pool Euroopas ja ka mujal maailmas. Kevadised kutsikad ja kassipojad on järsku suurteks jurakateks ja hulkuvateks kõutsideks kasvanud. Linna kolimise stressi all kannatavad inimesed teevad aga absurdseid otsuseid. Või vastupidi, loobuvad mõistlike otsuste tegemisest ning jätavad asjad lihtsalt nii, nagu nad on. Muri ja Muki jäävad lahkuva auto tuledele nõutu näoga järele vaatama. Kui nälg saabub, seavad nemadki ennast teele, lootuses ehk lahket pererahvast üles leida. Ega nemad siis aru saa, mis nendega tehti. Mõni majapidamine asub aga just selliste hüljatud loomade läbirände teel. Nii on ka minu klientide seas keegi, kes saab igal aastal mõne uue looma omanikuks. Hiljemalt viienda koera ja kümnenda kohapeale jooksnud kassi järel kaotab asi aga igasuguse huumori.

Kui tavalised kassid ja koerad kannatavad mahajätmise all, siis eriliste tõuloomadega võib juhtuda hoopis vastupidi. Omanikud võivad ühel hommikul ärgata ja tuvastada, et kass, koer või lausa hobune on öö jooksul röövitud. Sel moel saavad tegutseda aga vaid spetsialiseeritud kurjategijad, sest harilik taskuvaras ilmselt ei oskaks kurjale koerale õige nurga alt läheneda või närvis hobust treileri peale laadida. Suure tõenäosusega ei saaks nad hobusekarjas arugi, milline on kronu ja milline tšempion. Kuigi lihtne ei ole neid loomi vaikselt ära peita ega neid kunagi jälle nii-öelda kasutusele võtta. Eestis ei ole ühegi tõsisema hobusevarguse kohta teateid olnud, pigem on ajutiselt kadunud hobused olnud laste väikepättustega seotud. Üks eriti naljakas lugu juhtus 1997. aastal, kui kaks last hipodroomilt hobuse varastasid ja sellega üle Lasnamäe koju sõitsid. Kodus polnud aga muud teha, kui hobune kortermaja ukse kõrval asuvasse kilbiruumi paigutada. Muidugi koos kaasa võetud heinaga. Seiklus lõppes ootamatult, kui vaene loom läbi põranda vajus ja tema päästmiseks tuli suurem abiliste salk kokku kutsuda. Nii said lapsed karmil moel teada, et Pipi Pikksuka jutte ei tasu tõe pähe võtta.

Igasuguste potentsiaalsete varguste lahendamisele aitab kindlasti kaasa lemmiku kiipimine. Hobuste sabadele soovin aga biotiini abil kiiret taastumist!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments