Viimasel ajal on Eestit ja eestlasi hurjutatud, et needsinatsed kuuluvad XIX sajandisse, sest praegu trügib juhtpositsioonile ideoloogia, et ainus aktsepteeritav kultuur on XXI sajandi globaalkultuur, millega omakorda kaasneb joondumine suurriikide malli järgi, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino Postimehes.
Valusat kinnitust sai sellele EL-i järjekordsel kvoodikoosolekul, kus seekord võeti aluseks Saksamaa poolt nõutud häälteenamuse põhimõte. Pealt siiruviiruliselt demokraatlik, seest kullakarvaliselt suurriiklik. kui Saksamaa, Prantsusmaa ja mõned nende liitlased mingis küsimuses ühtselt hääletavad, võivad kõik ülejäänud hääletada kuidas iganes, lõpptulemust see ei mõjuta.
Juba mõnda aega tundub, et Euroopasse ei minda iseseisva riigi esindajatena, vaid mingi provintsi saadikugrupina. Minu meelest ei karda hetkel keegi niivõrd immigrantide tulekut, kui seda, et ebamääraste seisukohtadega valitsus annab otsustamisõiguse üldse käest ära. Ja siis võib tulla see massiimmigratsioon, mida eestlased – ja ilmselgelt ka paljud teised Euroopa rahvad – õigustatult pelgavad.
Provints on vaimne seisund, mitte geograafiline asend. See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski mahajäänud, ollakse „maakas”, tuntakse alaväärsust ning selle tõrjumiseks püütakse olla veel palju moodsam kui metropol ise.
Nii ta on. Kahjuks levitavad seda ideoloogiat ka meie riigijuhid ja peavoolumeedia.