Kaugelt paremalt tuli paar uudistajat. Eespool vasemal paistsid kanjoni võimsad lõhed ja jalgrajal olid mõned inimesed. Tegime mõne pildiklõpsu ja hakkasime kiiresti liikuma mööda kanjoni veeru, nagu oli meile öeldud. Juba mõnekümne meetri järel hüppas veeru äärelt meile vastu orav ja vaatas justnagu küsivalt otsa. Hüppas siis kivile ja jäi meid vaatama. Poseeris kenasti, mille ka ära kasutasin. Sain esimest korda ilusa pildi oravast. Ega ta meie looduses olevast sugulasest suurt erinenudki. Iga uus samm piki kanjoni serva tõi uusi avastusi ja ilusaid panoraame.
Tegin pilte, astudes ka rohkem kanjoni serva poole. Iga kord, kui seda tegin, oli Timo mul kohe särgisabast kinni. „Kuhu sa lähed, kukud alla! Siin võib iga hetk kohe midagi variseda.” Rahustasin ta maha, põrutades ka jalaga jalgealusele: kivim on kõva mis kõva. Ega olnudki erilist julgust veeru servale läheneda, võimas ja sügav langus tegi ettevaatlikuks. Otsisin silmadega selle loodusnähtuse tekitajat, Colorado jõge, aga seda õnne polnud. All sügaval oru põhjas värelevat veejupikest nägime alles pärast paarikilomeetrist matka. Paremini oli see näha läbi fotokaamera teleobjektiivi. Kohati tundus nagu altpoolt õhkuvat külma õhku või tuult. Tuli meelde käik Hinni kanjonisse Lõuna-Eestis. Selle sälkoru, nagu geoloogid teda nimetavad, sügavus on ainult 15–20 meetrit. Sealgi all hakkas veidike vilu südasuvisel, üle paarikümnekraadisel päeval. Siin olime aga poolteisekilomeetrise lõhe serval.
Geoloogide uuringute järgi on nii Suur kanjon kui ka Hinni kanjon tekkinud maakera nn devoni ajastul, 40–45 miljoni aasta jooksul, 419–359 miljonit aastat tagasi. Erinevus on aga selles, et meie paljandid (ka Piusa koopad, Tori põrgu, Helme koopad, Kallaste ja Tamme pank) koosnevad enamasti liivakivist ja veidi ka fossiilsetest kivimitest. Suur kanjon kätkeb endas suurepäraseid kivilademeid, õigemini paljandeid, kolmest-neljast maakera geoloogilisest ajajärgust. Rikkaliku fossiilide hulga, eri aegadel moodustunud kivimite rohkuse poolest loetaksegi Suurt kanjonit maailma üheks parimaks erosiooni näiteks. Tavauudistajana aga pean ikka ja jälle ütlema, et pole võrdset, mis tunde tekitab see värvide kirevus ja meeletu mastaapsus. Kuna käisime all oru põhjas ainult silmadega, oli päris hea, et lõpukilomeetritel olid meie matkaraja ääres betoonkuubikud, millel lebasid kivimite lihvitud näidised. Juures olid tahvlid seletustega, mis ajastust on kivim pärit. Mõni oli nii kaunis, et oleks tahtnud kaasa haarata. Kuubikul lebavat kivimit, tema värvi vaadates püüdsime selle järgi ära arvata, kus see asub kanjonis näha oleval püramiidil. Tuli pähe ka küsimus, kui mitu millimeetrit neil püramiididel oleks inimese elutee hetk. Eriti selgelt lõi teadvusse, kui väikesed ja suutmatud oleme ürgse looduse ees.