Pekingis alanud kergejõustiku maailmameistrivõistluste kulminatsioon saabus juba pühapäeval. Meeste 100 meetri jooksu finaalis kohtusid tänavu esimest korda omavahel jamaicalane Usain Bolt ja USA sprinter Justin Gatlin.
Reedel 29aastaseks saanud, aga oma saavutustega elava legendi staatust nautiva Bolti paar viimast hooaega olid kaotanud senise sära. Vigastusest tingitud pausid ja neile järgnenud harvad võistlusjooksud mõjusid tavalise lihtsureliku etteastetena. Samal ajal kogus tuure Boltist neli aastat vanem Gatlin, kelle tänavused stardid avaldasid aina enam muljet.
Kaks tundi enne suurt finaali peeti Pekingi olümpiastaadionil poolfinaaljooksud ja nende põhjal lõi suure osa Bolti pooldajate usk oma iidolisse kõikuma. Gatlin võitis nauditavas stiilis oma poolfinaali 9,77ga, Bolt aga koperdas pärast starti ja punnitas lõpuks napi võidu teises poolfinaalis 9,96ga.
Võib oletada, et suurem osa huvilisi üle maailma ootas suurt duelli juba kevadest saadik ja ihaldas Bolti võitu. Mida lähemale Pekingi MM jõudis, seda enam küttis meeli üles ka meedia. Kas patune alistab puhta?
Gatlin oli 2001 patustanud dopinguga ja saanud aastaks võistluskeelu. 2004 krooniti ta olümpiavõitjaks ja aasta hiljem maailmameistriks. 2006. aastal teenis Gatlin taas dopingupatusena neljaks aastaks võistluskeelu. Sarkastiliselt võiks väljendada, et mees on sisemuselt mustem kui tema nahavärv. Ometi tuleb hinnata Gatlini vaimujõudu, kes pikkadele võistluspausidele vaatamata suudab ikka tippu rünnata. Praegu käivad dopingukütid tal lausa sabas ja mees on vist üks tihedamini kontrollitud sportlasi maailmas. Paberid on pikka aega puhtad, endised karistused on kantud ja kõik peaks nagu korras olema.
Ometi pole maailm rahul. Juriidiliselt võib ju Gatlinil õigus olla, et võistelda, aga võita ta ei tohiks. Tal ei ole selleks nagu moraalset õigust. Isegi uueks rahvusvaheliseks kergejõustikuliidu (IAAF) presidendiks valitud inglane, omaaegne maailma tippsportlane Sebastjan Coe on öelnud, et teda ajab iiveldama paljas mõtegi kunagistest dopingusportlastest, kes siis hiljem veel maailmameistriks tulevad. President võitleb spordiala puhtuse eest ja jõulised avaldused on igati omal kohal. Samal ajal kummitab dopingutont ka Jamaica sprintereid ja käivad sahinad, et Boltki pole mingi illikuku.
Sellest ei taha aga maailm kuuldagi, sest pühapäevane suur finaal lõppes õnnelikult, nagu ühes õiges muinasjutus lõppema peabki. Hea võitis kurja. Bolt alistas Gatlini lõpujoonel ühe sajandikuga. Ajad vastavalt 9,79 ja 9,80.
Gatlin ütles küll pärast võistlust, et ta ei murdunud pinge all, aga jooks näitas muud. Ameeriklase nauditav ja lennukas samm, mida ta demonstreeris, kui Bolt tema kõrval ei jooksnud, vaid pealt vaatas, oli finaali ajaks kadunud. Eriti lõpumeetritel, kus Gatlin veidi kangestus ja püüdis käte lehvitamisega säilitada loomulikku tasakaalu.
Kas oli tegu psühholoogiaga (Bolti-kompleks?) või isegi mingi nähtamatu negatiivse energiaga, mida Gatlin oma musta minevikuga avalikkuse silmis aastaid kogunud ja mis teda nüüd enne finišijoont laenguna ründas, ei oska keegi täpselt seletada. Vaevalt otsis enne finaali müstikast abi ka Bolt. See võit näitas aga taas tema kui sportlase suurust ja legend sai veelgi legendikamaks.
Huviline võis pärast õnnelikku lõppu rahulikult ohata, et maailmas on kõik ikka õige koha peal edasi, ja siis näiteks põhku pugeda. Kas aga huviline ise kogub endale edaspidi musta või heledat energiat, jääb igaühe enda otsustada.
Kes järgmise loo MM-ist kirjutab ?