Aidi Vallik: Looduseks saamine

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Aidi VallikEelmisest pühapäevast saadik elab Eesti meedia murelikult kaasa traagilisele sündmusele Peruus, mis maksis kolme meie alpinisti elu ja ühe tervise.

Kaasa elavad ka sotsiaalmeedia ja mõned kommentaariumid, kuid minu üllatuseks ja kurvastuseks paljuski veidral parastaval-kahjurõõmsal moel. Seda on nukker tõdeda, et pigem suudetakse kaasa tunda lubatust kiiremini kihutanud joobnud juhile, kes end oma mihklipäeval surnuks sõitnud. Aga alpinism, näe, olevatki vaid tühi adrenaliinilaksu otsimine ja teadlik surmaga mängimine.

Võib-olla. Et aga sellele pühendatakse tihtilugu terve elu, selle nimel läbitakse regulaarselt ränki treeninguid ja tehakse järjekindlalt tööd, saavutatakse järke ja kulutatakse tipust tipuni jõudmiseks väga palju raha, näitab, et tegemist on siiski millegi muu kui paljalt meelelahutusega. Mont Blanc alistada ei ole mitte seesama, mis end lasta teletornist köie otsas alla sõidutada. Kõrgmäestikumatk ei ole seesama, mis enese julgeks ja uljaks joonud tölli ralliminutid.

Olles nüüd sirvinud mitut alpinismiblogi ja sellekohaseid veebilehti, julgen ma arvata küll, mis see on. Sest kuigi alpinism on mulle võõras valdkond, näib, et selle ajend on mulle vägagi tuttav, seda ma mõistan. Sest see on inimese enesteostus. Enese piiride teadlik tundmaõppimine ja avardamine mingis olemuslikult väga olulises valdkonnas. Eneseteostuse vajadust inimesel ei maksa aga üldse alahinnata. Selle nimel on teadlased end ka ära kiiritanud või õhku lasknud, kunstnikud kõrvu peast lõiganud, selle nimel on sündinud külmetava kunstniku ja nälgiva kirjaniku stereotüübid ja nii aina edasi.

Alpinistid aga teostavad end mäetippude lummuses. Looduses. Loodusega omavahel: kas käsikäes või silmitsi seistes. Sellestki saan ma väga hästi aru, lihtsalt mina olen loodusega omavahel olemiseks valinud teise, märksa turvalisema tee (kui võimalikke puugihaigusi ja teetanust, vapsikuid, põuda, paduvihma ja paksu lund mitte arvestada). Aednikul on vähemalt alati võimalus tuppa varjule minna, kui asi hulluks läheb. Alpinisti kaitseb aga kurjaks muutunud looduse eest ainult tema parajasti küljeskantav varustus ja enese mõistus ning kogemus. Mitte midagi muud.

Tegelikult on see ilmselt väga aus ja vahetu viis loodusega koos olemiseks. Tunnid mägedes annavad arvatavasti väga selge arusaamise, et inimene pole suure looduse suures süsteemis tähenduslikult siiski mitte midagi enamat kui linavästrik rohus või maipõrnikas aasa kohal. Looduse ees on kõik elud võrdsed, ta annab ja võtab naguni ühtviisi. See kogemus, see tunne, millest mina olen aimu saanud käsipidi mullas olles ja taimedega toimetades või aia aastaringe jälgides, on kõrgetes mägedes kindlasti väga intensiivne ja valdav.

Omal moel ja sisimas ju teab iga inimene, et ta on looduse osa. Lihtsalt sotsiaalsusele keskendunud ja inimkeskselt organiseeritud süsteemis, tsivilisatsioonis, on raske seda loodusega üks olemist tunda. Kõigil pole vajadustki tunda. Aga kellel see vajadus on, kes igatsevad seda lähedust emakese loodusega, need püüdlevad enam ja enam selle üks olemise poole. Kes vähemaga lepivad, need kolivad maale, aga kes igatsevad seda tunnet selle täies intensiivsuses, need põrutavad mägedesse tippe vallutama.

Looduses ei ole head ja halba. On lihtsalt loodus kogu selles vaheldusrikkuses, koos õnnistuse ja hukatusega. Ja siis inimene seal, osa sellest õnnistusest, kui saatus annab, ja hukatusest, kui nii läheb. Looduses on mõlemad variandid võrdselt võimalikud. Mägimatkajad kindlasti arvestavad võimalusega, et ühel päeval võib ühtsus muutuda vastasseisuks, õnn neile selja pöörata ja oskustest nappida.

Mind üllatas, et Eesti pikkade loodusmatkade viimase 45 aasta ajaloos on vaid 21 aastat, mis pole endaga toonud üht või mitut surmajuhtumit. Ühtpidi näitab see muidugi, kui tõsine asi on loodus ja et inimene tõesti ei peaks oma rolli selles üle hindama… Aga midagi väga olulist on selles, peab olema, kui palju inimesi üle maailma käib jälle ja jälle kirglikult end looduse ees proovile panemas, et triumfeerida järgmises tipus. See on ilus inimeseks olemise osa. Looduseks olemise osa ja eneseteostus selle kaudu.

Aidi Vallik

kolumnist

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
4 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
---
8 aastat tagasi

Võiks parem Salajõe teemal kirjutada,,,,Kõrgelt kukkumine on valus muidugi,teada asi.

mp
8 aastat tagasi

Kui inimestel oleks alati olnud “mõistus peas”, siis oleksime veel vist koopas või puu otsas 🙂 Uudishimu ja avastamine on küll ohtlik aga viib edasi. Loodusjõude tundma õppida saabki ainult temaga suheldes ja ka mägesid tahetakse tundma õppida. Samahästi võib öelda, et ärge minge merele, see on ka ohtlik loodusjõududega mängimine, kus hooletus või viga võib kurvalt lõppeda, sest meri ei mõista nalja, nagu mäedki.

Külamees
8 aastat tagasi
Reply to  mp

Tegelikult peab olema lihtsalt õige vahekord ühiskonnas-enamus neid kellel “mõistus peas”ja parajal määral neid kellel häid hulle plaane.

Anonüümne
8 aastat tagasi

Aidi kirjutab:
Seda on nukker tõdeda, et pigem suudetakse kaasa tunda lubatust kiiremini kihutanud joobnud juhile, kes end oma mihklipäeval surnuks sõitnud. Aga alpinism, näe, olevatki vaid tühi adrenaliinilaksu otsimine ja teadlik surmaga mängimine.

Muidugi on nukker tõdeda.

Arvan, et inimesed tunnevad kaasa seetõttu, et joobnud juhil polnud “mõistust peas”, missest et ise lasi olukorral tekkida ning seaduses loetakse seda raskendavaks asjaoluks. Alpinistidel on aga “mõistus peas” kui tippe vallutama lähevad.
Öeldakse, et kadunuke ei vajagi kaastunnet, kaastunnet vajavad lähedased ning omaksed, kes maha jäid.