0

Läänemaa parima koduveini tegija Ene Priimets – nelja aastaga arhitektist veinimeistriks

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

veinimeiste2r

Koduveinikonkursi finaali pääsenud tikrivein on aetud Suure-Jaanis kasvanud valgetest tikritest. Õige meki sai vein alles siis, kui Ene lisas tsipake suhkrut. Foto: Arvo Tarmula

 

Suvehaapsallase Ene Priimetsa pruulitud tikrivein osutus Läänemaa parimaks, sest oli ainus, mis pääses meie maakonnast Maalehe veinikonkursi finalistide hulka.

Ene Priimetsa meelest on finaalipääs seda tähelepanuväärsem, et oma esimese veini pruulis naine alles neli aastat tagasi, esimese tõsisema veiniteo võttis ette mullu. Konkurssidel pole ta seni osalenud.

Sellest hoolimata võtab Ene Priimets meid fotograaf Arvo Tarmulaga oma koduväravas Haapsalu vanalinnas Suur-Mere tänavas vastu nagu elupõline veinimeister, küsib esimese asjana, kas tahame veini ka proovida, ja kaob kärmesti keldrisse. Kelder on 1850. aastast või veel vanem, ja täpselt säherdune, nagu üks veinikelder peab olema: iidsed müürid, jahe ja lapiti ridamisi tolmuseid pudeleid täis. Kõik on Ene oma aetud, siinsamas Suur-Mere tänavas, sadakond pudelit, suurem jagu neist mullusuvine saak.

„Ei tea, kes need kõik ära joob,” ütleb Ene väheke heitunult pudeleid takseerides, nagu üllataks teda ennastki, et neid nii palju on.

Ene otsib tikriveini välja, tõdeb, et ainult kolm pudelit ongi teist veel järel, torkab finalisti Tarmulale pihku ja sibab kärmesti punnivinna otsima.

Vein lõhnab, on selge, kuldne ja klaar, ja maitseb nagu… oma tehtud tikrivein. Pitsid on eestiaegsed.

Selles, et Ene Priimets üldse veini hakkas ajama, tuleb süüdistada tema vanaisa. No ja vanaema muidugi ka. Vanaisa nimelt oli kange veiniajaja, vanaemaga kahe peale aga pidas ta Suure-Jaanis tohutu suurt aeda, kust on pärit ka nood valged tikrid, millest Ene Priimets finaali pääsenud veini ajas.

„Tikrid on Suure-Jaani aia põõsastelt, mida mäletab minu ema lapsepõlvest. Klassikalised heledad tikrid,” ütleb Ene.

Nagu iga mõistlik laps teab, tähendab „klassikalised heledad” seda, et süüa need ei aita. Kui üldse tikrit suhu pista, siis peab see olema punane.

Nii et kui nüüd Ene veiniteo juurde ringiga tagasi jõuda, siis sai tegu alguse sellest, et marjad muudkui varisesid põõsa alla maha, neid ei olnud kuskile panna, no ja kui juba teoks läks, siis eks aias olnud muud kraami kah kasvamas. Sellest kraamist ongi Ene kõik oma veinid ajanud, Haapsalu aia leedrimarjad peale selle. Haapsalus läheb Enel kümnes suvi ja kuskile tuli needki marjad ometi panna.

Algust tegi Ene Priimets veiniteoga 2011. aastal. Oleks teinud varemgi, aga talle tundus, et veinitegu on üks kangesti keeruline tegu. On vaja mahlapressi ja kes teab, mida kõike veel, mida Enel loomulikult ei olnud. Mis oli, oli huvi. Tiina Kuuleri veinikoolitusel tõdes Ene, et mahlapressi ei olegi vaja. Lihtsalt tükeldad ära ja paned leotise käima.

„Koos koorte ja kõigega tulevad isegi huvitavamad maitsed,” ütleb Ene, neli aastat veinitegu seljataga.

Nüüd ei viitsiks ta küll enam hakata mahla pressima, lööb mikseriga arooniad puruks, pärmi hulka, ja paneb käärima, aga too päris esimene kord, tollega oli nii, et Ene pressis ikka õunad kuskil ära. Vein ise päris lõpuni käia ei jõudnud, enne prooviti ära, ja ega Ene praegu tollest veinist suurt midagi arvagi. Algus aga oli tehtud, nii et enam ei saanud pidama.

Ene ütleb, et „siis mingil hetkel” hakkas ta „korralikult” veini ajama. „Niimoodi geomeetrilises progressioonis on ta läinud,” ütleb Ene.

Geomeetrilises progressioonis tähendab, et ühe veini aastale järgnes viie veini aasta, sellele juba kahekümne veini aasta.

„Veini on lihtne teha,” ütleb Ene nüüd, 2015. aastal. „Inimesed lihtsalt ei tea seda.”

Ta ise ka ei teadnud. Nüüd teab, ja seda ka, et kui juba „veiniteo ukse” lahti teed, avaneb terve maailm. Seda maailma on kangesti põnev uurida.

Mullu ajas Ene „esimese suurema laari” – kokku sadakond pudelit arooniat, õuna, punast sõstart, pihlakat, leedrit, karusmarja ja… 

„Osa karusmarja segasin musta sõstraga, aga rikkusin kaks head asja ära. Karusmari omaette on hea ja must sõstar on hea, aga kokku sai keskpärase asja,” ütleb Ene.

Kuus mullust veini viis Ene Maalehe koduveinikonkursile.

„Ega siin häbeneda ole midagi. Kui asjatundjad proovivad, siis on see juba suur asi. Saab tagasisidet ja…” ütleb Ene. 

Aga läks pareminigi: tikrivein pääses finaali. Veiniga, ütleb Ene, on isegi lihtsam kui toiduga. Toidu teed valmis. Kui ta on untsus, siis on ta untsus.

Veini aga saab parandada, isegi vana veini. Kui ei meki, paned uuesti käima.

„Nagu kunstnikutöö,” ütleb Ene.

Ene Priimets, muide, on arhitekt, ja käib Tallinnas ametis, aga on väga nutikas, leidmaks ettekäändeid esimesel võimalusel pealinnast Haapsallu veini pruulima pageda.

Ka tänavust konkursi finalisti tuli Enel väheke praavitada. Nondest söödamatutest tikritest pruulitud vein kukkus välja nii hapu, et Ene saputas suhkrut juurde.

„See on täiesti aktsepteeritav võte,” ütleb ta.

Alles magustamise peale hakkas vein lõhnama.

„Magus toob õiged maitsed ja lõhnad välja,” ütleb Ene, ja seda, et veiniteo saladus ongi katsetada ja proovida.

Veini, tuleb välja, saab ajada peaaegu kõigest. Kui Ene hakkas leedrimarjade kohta uurima, sai ta teada, et leedriõitest saab kah veini ajada, ja ajaski. Õievein ainult ei seisa nii kaua kui marjavein. Tuleb rutem ära juua või kinkida.

Praegu on Enel Suur-Mere tänavas käimas rabarbri-, võilille- ja nurmenukuvein.

Peale selle on Ene veinide hingeellu süüvimise kõrvalt süüvimas äädika hingeellu, tahes-tahtmata. Ajas Ene kord rohelistest tomatitest veini, aga välja tuli äädikas. Sama juhtus kord leedrimarjaveiniga. Siis pani ta juba teadlikult arooniast äädika käima, ja hea ongi: kes jõuab seda alkoholi nii palju sisse ajada. Kui Ene veiniajamine peaks tõesti geomeetrilises progressioonis kasvama nii peadpööritava kiirusega, nagu ta on seni kasvanud, siis mine tea, ehk tulebki äädika peale üle minna.

Oma veinijoomise kohta ütleb Ene, et pigem vähem, aga paremat. Teha on huvitavam.

Sadakonna pudeli pärast keldris Ene tegelikult ei muretse. Emale-isale meeldivat marjaveinid, ega nemad poe oma taha. Ja üldse… Lähed kuskile, võtad pudeli oma aetud veini näppu ja…

Peale selle on Ene Priimets ka kange katsetaja ja tahab proovida, „mis ta`ga seistes juhtub”.

Tänavu kavatseb Ene ka siidrit ja vahuveini ajada, ikka nondest vanaema-vanaisa Suure-Jaani aia õuntest. Seal on nii palju sorte, et tuleb vaadata, mis sordist mida saab. 

Tänavu osales Maalehe koduveinikonkursil 58 veinimeistrit kokku 158 veiniga. Neist 13 meistri 16 veini pääses finaali.

 

Maalehe 5. koduveinikonkurss
Kolm parimat:
1. Katrin Ratt, kirsivein
2. Raili Hein, pihlakavein
3. Aare Rooväli, õuna-arooniavein
Rahva lemmik:
Tarmo Suss, rabarbrivein

Konkursile laekus 58 veinimeistrilt 158 veini. Kõige rohkem laekus õunaveini (39), sõstraveini (28) ning aroonia- ja pihlakaveini (27).
Finaali pääses 13 veinimeistri 16 veini.

 

    

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz