0

Ameerika reisikiri: Kõige ilusamad tütarlapsed

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kalle Tõnisma7. osa   

 

Jälle päev läbi ja jõudsin keskööks hotelli. Panin tänavalt korjatud „tüdrukud” lauale ja viskusin voodile. Timot veel polnud, tal oli täna ööklubi õhtu. Olin vist jäänud tukastama, kui kuulsin ukse kolinat, Timo tuli. Viskas lauale paki juba mulle tuttavaid flaiereid, tütarlaste pilte. „Tõin sulle, paps, toredaid tüdrukuid, ehk tahad mõne külla kutsuda!” Tänasin ja hakkasime siis võrdlema, kellel ilusamad on ja mis hinnaga. Nii kui kaardimäng, ainult maste polnud peal. Nüüd sai selgeks, mis helistamise peale juhtub. Paljudel tutvustuskaartidel oli peale telefoninumbri ka kiri „eriline” või „noor ja värske”, „Sinu toas 20 min pärast või varem”. Valisime siis parimad välja ja jäime naabernumbrist kostva sumina ja muusika saatel magama.

Hommikul ärkasime hilja. Timol oli ees ärikongress ja minul üksi vaba päev. Olin otsustanud minna paari hotelli – Venezzia ja Cosmopolitan. Kui jõuan, siis ka Madame Tussoud´ vahakujude muuseumi. Ülikonda selga pannes ütles Timo, et oli õhtul helistanud ja mulle kutsunud tüdruku kella üheks, et mul üksi igav ei oleks, niikuinii jõuab tema alles öösel kella üheks-kaheks koju. Olin nii jahmunud, et unustasin isegi tema krutskite tegemise kombe. Vaadates mu lolli nägu, kiitis veel „Jaa, ja tee tuba korda, käi duši all veel ära. Lõbusat olemist!” 

Haaras viimased asjad laualt ja asutas end minekule. Siis kostis uksele koputus. Timo läks ust avama ja kuulsin heledat, noore naise häält. Sa püha müristus, mis see siis on? Vaatasin segaduses kella, see näitas pool kaksteist. Siis astus Timo tuppa, 10-liitrine jää-ämber käes, vaatas mu kaamet nägu ja hakkas naerma. „Naabrid lahkuvad hotellist, pakkusid oma eilse peo joogijäägid meile. Ma olen nendega juba varem suhelnud, tore paar. Noh, näed, ongi sul ajaviide.” Nagu lõhkemas olev õhupall jooksin susinal tühjaks. Kuidas vahel ikka jooksevad asjad totralt kokku. Kui Timo läinud, kiikasin ämbrisse. Seal oli seitse purki Ameerika riisiõlut ja kolm džinni. Timo ei joo üldse sellist asja ja minagi olen vilets õllejooja, džinni ei armasta üldse. Aga naabreile tänusõnad, pealegi nagu kingitus.

Linn hõõgus ikka nagu päeval, 36 kraadi varjus. Huvitav on aga, et ei olnud lämmatavalt kuum. Otsustasin, et alustan hotelli Cosmopolitan vaatamisväärsustest. Teiste läheduses olevate hotellidega võrreldes oli see kõrgeim, soliidse välimusega, väärikas. Ka öösel kiirgas lummavalt, oli täis igat sorti reklaame. Sisenemisel hakkas muidugi silma kohe mitu kohvikkasiinot. Pilgu aga püüdis võimas 5–6 m läbimõõduga laearmatuur, mille ümber ringikujuliselt keerdusid üles-alla liikuvad trepid. Ülespoole liikudes ei näinud armatuuri lõppu. Oli tunne, et need värvilised klaasribad ripuvad taevast alla. Pärast selgus, et alles neljanda korruse laes on nad kinni! Tagapool, sügaval hoones, oli näha hotelli registratuuri ja ikka, nagu igal pool – kasiino lõpmatut saali.

Teisel korrusel vaheldusid kohvikud, kauplused. Üllatus ootas mind kolmandal korrusel. Tõusnud trepiga üles, jäin vaatama enda vastas seisvat seina. Selle ülaservas kumas ingliskeelne reklaamkiri „Riietus”. Siis terve „müür”, maast laeni, sajad õmblusmasinad. Minulegi lapsepõlvest tuttav „Singer”! Vasakpool lõppes eemal betoonseinaga, paremale vaadates tegi „masinate müür” täisnurkse pöörde, ukseauk ja jälle üle kümne meetri pikkuselt õmblusmasinad. See oli võimas vaatepilt. Uurisin nagu laps seda seina, püüdes ära mõistatada, kuidas kõik see kaadervärk koos seisab. Uudishimu ajas mind kauplusse sisse minema. Seal sain järgmise meeldiva disainielamuse. Kogu kauplus, umbes 400 ruutmeetrit müügipinda, oli kujundatud vana tekstiilivabriku seadmetega. Kõik pakutavad riietusesemed – mantlid, joped, tuulepluusid – olid riputatud vanadele kangastelgedele, võllidele, rihmaratastele. Ühesõnaga, kõiksugu üle sajandi vanadele tekstiiliseadmetele ning üpris maitsekalt. Väga stiilselt mõjus see kõik. Mind ümbritsenud kolm müüjat lahkusid pettunult, kui selgitasin neile, et mind köidab hoopis kaupluse disain. Mulle meeldis väga. See oli minu parim mälestus Las Vegasest. Neljandal korrusel jäigi käimata. Loodan, et mul midagi paremat nägemata ei jäänud.

Veel nähtu mõju all, seadsin sammud Stripi teise otsa, hotelli Venezzia poole. Seal lähedal või kõrval pidi olema ka vahakujude muuseum, õigemini küll vist öelda – näitus. Ameerika kuulsamad sportlased, teleesinejad, TV kommentaatorid ja üle ilma kuulsad näitlejad.

 Kalle Tõnisma

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz