Aidi Vallik: „Teeme ära!” ja tasuta prügila

Pärast selleaastasi „Teeme ära!” talguid jõudis avalikkuse ette päris kummaline fakt. Nimelt oli võimalik nüüd pärast mitut talguaastat teha kokkuvõtteid, kas ja mil määral on see aktsioon ning kodanikualgatus mõjutanud inimeste prügikäitlusharjumusi. Mis selgus, oli kurioosne. Tuleb välja, et teemeäratamine on mõjunud oodatule hoopis vastupidi. Tuleb välja, et metsade ja haljasalade ja muude ühiskondlike maade reostamine kodanike poolt on hoopistükkis kasvanud. Eelmistel aastatel tühjaks veetud prügipanekukohtadesse on tekkinud uued ja suuremad hunnikud, just nagu need sinna kuhjanud inimesed selle peale mängiksidki, et kevadel lollid vabatahtlikud tulevad ja veavad nagunii minema.

Just see mõtteviis siin ilmselt oma rolli mängibki. Üldistan ehk lubamatult ja liiga laias laastus, kuid Eesti palgaori ei oska ikka veel väärtustada vabatahtlikku tööd. Üldise hüve nimel tasuta rabajad on tema silmis ikka veel naeruväärsed ullikesed, kes teevad ei tea miks ei tea mida, aga kui tema saab sellest kasu lõigata, siis hüva on. Ja ta lõikabki. Kasutades ära ühiskondlikult endast märksa edumeelsemalt ja avaramalt mõtlevate vabatahtlikku tööd tegevate kodanike tööd, aega ja vaeva, riigi ja omavalitsuste ressursse. Ise itsitab pihku, et oi, kui kaval ta oli.

Eks on sellelgi käitumisel sotsiaalses rahvuslikus mälus sügavad juured, selline rehepaplus ei teki niisama ega üleöö. See on ju seesama, et „mõisa köis las lohiseb”, mis lubab mõelda väga enesekeskselt ja omakasupüüdlikult ja näeb voorust teiste ülelaskmise oskuses. Võib minna sajandeid, enne kui selles mentaliteedis midagi muutuma hakkab, seepärast on ilmselt targem praegu selle peale mitte vihastada või haavuda, vaid leppida, et elu on selline, nagu ta on, ja inimesed käituvad nagu inimesed ikka.

See tähendab, et oma sodi metsa alla viimise peapõhjus ei ole ega saagi olla vaid vabatahtlikele ärapanemise rõõm. Õieti on see lausa kõrvaline asi, peapõhjus on aga nagu ikka selles, et inimene otsib oma vajaduste rahuldamiseks alati kõige lihtsamat, odavamat või kiiremat viisi, isegi ilma rehepaplusele kaldumiseta. See pürgimus ressursside kokkuhoiule on andnud inimkonnale peaaegu kõik ajaloo geniaalsed leiutised rattast alustades ja kompuutertehnoloogiaga lõpetades. Mis edasi tuleb, ei tea unes aimata ega mõttes mõista.

Nõnda on ka täiesti mõistetav ja üldinimlik eeldada, et inimene püüab oma prügist vabaneda võimalikult odavalt ja lihtsalt. Ragn Sellsi eelsel ajastul kaevati selleks hoovinurkadesse suuri auke. Ragn Sellsi ja Veolia ajastul aga ei pea enam isegi kaevama – telli auto ja viiakse ära.

Aga miks siis ei tellita? Miks tuubitakse ise oma väikeauto koos haagisega maast laeni pahna täis ja raisatakse ise kalleid õhtusi tunde, et see jama hämaruse varjus kuhugi ühiskondliku maa nurgatagusesse maha kühveldada?

See küsimus oli retooriline. Me teame ju seda põhjust kõik. St teavad kõik, kellel on olnud viimasel kümnendil vajadus korraga suurem hulk jäätmeid ära utiliseerida. Näiteks remondi ajal ja järel. Kolimisega seoses. Mööblit vahetades jne. Neis oludes selgub, kui kallis on prügivedu nii prügifirmalt korralikus konteineris tellituna kui ka ise seda koormat prügilasse viima minnes. On uskumatult jabur, et ise oma veokiga korraldatud prügivedamise ja prügifirma vedamise hinnad peaaegu ei erinegi.

Prügimägesid haldavad firmad peavad teenima kasumit, maksma palku ning investeerima järjest ohutumaisse ja ökoloogilisemaisse prügikäitlustehnoloogiatesse. Samal ajal prügistuvad meie metsad ja pargid. Selle ärahoidmine on selgelt ühiskondlik huvi, ja elu on nüüd selgelt näidanud, et eraisikute üldisele altruismile ja loodushoidlikkusele siin samuti loota ei saa.

Järelikult on nüüd riigi kord seda ühiskondlikku huvi ja vajadust reaalselt väljendada, ja pappi pritsida. Ma ei näe, et siin teistmoodi korda majja saaks.

Kui inimesel on  valida, kas viia metsa või prügilasse, peab ta valima prügila. Ja ta valibki prügila, kui see ei nõua talt rohkem ressurssi kui mets. Sest siis ta ei vali mitte kallima ja odavama vahel, vaid kahe materiaalselt võrdse variandi vahel, millest prügila eelistamine võimaldab tal ennast isegi parema ja teadlikuma kodanikuna tunda.

Kindlasti oleks võimalik eraisiku tarbeks korraldada asjad nõnda, et oma prügi isikliku veokiga prügilasse toimetamise korral on tal selle ladestamine seal tasuta ja tema eest maksab prügilale arve riik või kohalik omavalitsus. Õigemini, et maksta mitte tema eest, vaid selle eest, et see sodi kuskil nurga taga või põõsa all aastakümneid ei reostaks meie asendamatut ökosfääri.