Aeg-ajalt juhtuvad imed, ja nii leidsin ka mina ennast sel nädalal keset täiesti isiklikku imet, milleks on seekord puhkus. Puhkustega on siiani olnud täpselt ühtemoodi kogemus: niipea kui julgen jala mandrilt välja tõsta, olgu tegu kas või ainult nädalavahetusega Saaremaal, võin kindel olla, et mõni väiksem või suurem loomne õnnetus on mul peagi telefoni otsas. Olen ma aga pidevalt kodus ja käepärast, siis möödub teinekord ka nädal või kaks, ilma et kellelgi mind tõesti hädasti vaja läheks. Õnneks annab paljusid muresid ka kaugjuhtimisel lahendada, ja tõsisemate probleemide korral on head kolleegid alati nõus oma abistavat kätt ulatama. Loomaarstid on küll sageli üks tohutu individualistlik punt, aga tegelikult teame ka meie väga hästi, et koostöös peitub meie ainus võimalus ellu jääda ja ehk nii mõnigi kord tervet mõistust säilitada.
Kuigi kaasreisijad heitsid mulle sageli veidraid pilke, lahendasin sellegi puhkuse jooksul telefonitsi koduste klientide hingelisi muresid, olgu see siis hommikul vara esimese asjana ja kohe vaktsiini vajav koer või poole öö pealt käitumishäiretest rääkida sooviv kass. Koer otsustas pärast mõningat mõtisklemist, et kannatab ehk tõesti veel esmaspäevani selle kiire asjaga oodata, ja kass lubas endaga nõu pidada, kas miski majapidamises on muutunud, mis võiks tema ärevust seletada. Tore on siis leida ennast võõrkeelsest keskkonnast ja nautida kordki võimalust, et arutada söögikohas koera pärakupaunasid või bussijaamas seistes vasika väärarenguid. Keelte tähtsus saab sellises kontekstis täiesti uude valgusesse seatud, nii saan välismaal olles ka mina kordki avalikus ruumis ja kõva häälega oma töö maalilisemaid aspekte arutada. Seda muidugi senikaua, kuni leidub kedagi, kes samuti minu „salakeelt” räägib.
Seekordne puhkusereis viis mind meie põhjanaabrite juurde Rootsi, ja juhuste ning tahte kokkulangemisel sain külastada ka kaht loomakliinikut ning üht põllumajanduslikku ettevõtet. Selle turnee kokkuvõtteks võin aga taas kindlalt oma lemmikmantrat korrata: mujal ei ole rohi rohelisem. Te minge vaid ja vaadake! Palgad on küll inimestel tunduvalt suuremad, aga kõiksugused kulud samuti. Enamik koduloomi on Rootsis kindlustatud. See võimalus on ka Eestis ning paljud inimesed juba kasutavad seda targalt. Loomadega ikka juhtub mõnikord ootamatusi, ja kindlustuse korral ei pea te vähemasti esimese asjana oma looma tervist või ka elu oma hetkeliste rahaliste võimalustega kaaluma. Rootsis on see aga lausa hädavajalik, ja ilma kindlustuseta soovitan teil siin riigis loomaarstidest suure kaarega mööduda. Kõige tavalisema visiidi tasud algavad 60 eurost, ja ühe kassi päevane ravi kerge karvapalli ummistuse lahendamiseks maksis kokku ligi 600 eurot. Muidu olid ühe päeva sisse mahtuvad patsiendid aga sellised, nagu ühed patsiendid ikka on. Mõni vaktsineerimine, paar sügelevat koera ja kassi, liigesevalude all kannatavad vanad ja ülekaalulised loomad, paar kasvajat ja paar kutsikat. Ühe kliiniku ruumid mahtusid umbes 300 m² peale, seal töötas kokku 6 arsti ja 7 abilist. Teine kliinik aga oli ühe inimese ettevõte ja koosnes kahest väikesest ruumist. Kuigi suurema kliiniku tööpäeva oli üdini põnev jälgida ja suuremad võimalused vereanalüüside, röntgeni, ultraheli ja mitmesuguste spetsialistide näol olid kahtlemata nauditavad, olin päeva lõpuks ikkagi rõõmus, kui selle sagina seest välja pääsesin. Väikeses kodukliinikus tundsin ennast aga väga hubaselt.
Kõigi loomaarstide tööde arvetel puuduvad siin riigis aga ravimite kulud, sest neid on loomakliinikutel keelatud ise müüa. Loomaarstid väljastavad digiretsepti, mille alusel on siis ka loomaravimid apteegist kättesaadavad. Säravad ja pidevalt ülima viisakusega silma paistvad rootslased suhtusid sellesse kõike üdini rahulikult. Et asjad nii käivad, oli neile täiesti arusaadav. Ainult vaene talunik pahandas, et 200euroste süstidega ravikuuriga ta küll lehma ravida ei lase, pigem lahendab asja noaga. Ka selline jutt tundus mulle ääretult tuttav. Aga et seda konkreetset väidet saatis mitme kohaliku puskaripudeli mekkimine, ei saa ma selles infoallikas lõpuni kindel olla.
Kõiki muljeid ja elamusi saatis pidevalt laual seisev mõrkjas kohv. Kui sellele lisada Eurovisioni võit ning vägisi pidevaks temaatikaks olev võrdõiguslikkus ja tolerants, siis ongi kaar meie reisil peal. Ehk kohtume järgmistel seiklustel!
Ann Mari Anupõld
Piirsalu loomaarst