0

Edward Lucas: Kes peaks kelle ees vabandama?

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Edward Lucas.

Edward-Lucas-looks-rightEdward Lucas. ERAKOGU

 

Vabandused on rahvusvahelistes suhetes valuuta. Baltimaad ootavad sarnaselt teistele endistele vangistatud riikidele seda, mida nad peavad Venemaa sobivaks vabanduseks Nõukogude võimu ajal põhjustatud kannatuste ja kahju eest. Venemaa peab neid nõudmisi alusetuks. Nõukogude Liit ütles oma viimastel aastatel lahti Molotov-Ribbentropi paktist. Ka Venemaa kannatas kommunismi tõttu ning ei näe, miks tuleks just teda esile tõsta, kui ka teistel riikidel on piisavalt, mille eest vabandada.

Tõepoolest usub Venemaa, et Lääs võlgneb talle vabandusi. Me põhjustasime Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ehk (Putini sõnul) "geopoliitilise katastroofi" naftahinnaga manipuleerimise, võidurelvastumise algatamise ning Al-Qaeda eelkäijate, Afganistani pühasõdalaste rahastamise teel.

Seejärel surusime me Venemaale peale alandava majandusreformi, mille tõttu rikastusid Lääne sahkerdajad ja spekulandid.

Järgnevalt kasutasime Venemaa nõrkust ära NATO laiendamiseks, rahastades samal ajal "kodanikuühiskonna" sildi all rahulolematuid ja vahelesegajaid lootuses seada Kremlis ametisse järeleandlik Lääne-meelne juhtkond.

Nende argumentide vildakaks nimetamine oleks ülemäära viisakas. Mõtteeksperimendi korras on siiski huvitav ette kujutada, missugune näeks välja näiteks Poola sobivalt kahetsev hoiak.

Varssavi aktsepteeriks seda, et kaebused Nõukogude sissetungi kohta 1939. aasta 17. septembril olid liialdatud ning see oli vajalik vastus Prantsusmaa ja Suurbritannia suutmatusele Hitlerit peatada. Samuti soostuksid nad vait jääma Katõni massimõrva ja Varssavi ülestõusu asjus. Selle asemel tänaksid nad Nõukogude Liitu selle rolli eest esmalt Poola vabastamises ja seejärel industrialiseerimises. Eriti vabandaksid nad NATO-ga ühinemise eest pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist ja Vene-vastaste meeleolude levitamise eest Euroopa Liidus ja NATO-s.

Nad võtaksid omaks, et Poola riiklikku julgeolekut ohustab vastasseis Venemaaga ja seda tugevdab koostöö. Teisisõnu, kõik, mis paneb Venemaa end hästi tundma, on Poola jaoks hea.

Selline lähenemine on poolakate silmis absurdne ja eemaletõukav, ent see on suuresti see, mida suur osa Lääne avalikust arvamusest tahab Ukrainalt. Ukrainlased peaksid lõpetama stalinismi teema leierdamise ja selle asemel leppima, et ajaloo tõttu on tihedad sidemed Venemaaga vajalikud ja vältimatud. Samuti peaksid nad tunnistama, et nad ei saa iial NATO liikmeks ning EL-i liikmesus näib peaaegu sama vähetõenäoline. Lääne päikesekiirte püüdmise asemel peaksid nad keskenduma konflikti lahendamisele Venemaaga, nõustudes Kremli erirolliga Ukraina sisepoliitikas. Lühidalt, nad peaksid lõpetama ülejäänud maailma tirimise viljatusse ja ohtlikku konflikti.

See ignoreerib mõistagi Venemaa õõvastavat rolli konflikti alustamises ja õhutamises ning ukrainlaste ohverdusi: nad on ainus rahvas, kes on tegelikult EL-i laienemise ürituse nimel eludega maksnud. See kehastab orientalistlikku, neokoloniaalset vaatenurka Euroopa idaosast, mis leiaks õigusega hukka mõistmist, kui seda rakendada Aafrika, Ladina-Ameerika või Aasia suhtes. See saab tuge sügavalt juurdunud Lääne arusaamalt, et õiglus on olulisem kui tõde. Kui Venemaa on Lääne peale pahane, peab süü lasuma vähemalt osaliselt Läänel.

Seetõttu ei peaks ukrainlased (eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, tšehhid, slovakid, ungarlased ja teised) mitte üksnes vabandama oma hoolimatu tänamatuse eest, vaid Lääs peaks vabandama ka nende sütitamise ja neile vabade käte andmise eest. Eeskätt NATO laienemine oli ränk viga, mis on selgelt provotseerinud Venemaa kahetsusväärsete, ent liiga mõistetavate vastumeetmete rakendamisele.

Satiir? Kahjuks mitte. See on käsikiri. Mida hirmutavamaks vastasseis Venemaaga muutub, seda enam otsivad lepitajad ja lihtsameelsed Läänes väljapääsu. Ajal, mil me muretseme oma kujuteldavate eksimuste pärast, on Kreml võitmas.

***

Edward Lucas (pildil) on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.

Lucase kolumn ilmub BNS-is igal esmaspäeval. Lääne Elu avaldab selle vastavalt BNSga sõlmitud lepingule.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz