5

Ann Mari Anupõld: Surm või suur kuulsus

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann-Mari Anupõld 017Surm on huvitav asi. Tihtipeale tuleb ta ootamatult, teinekord õnnestub temast napilt mööda lipsata, enamasti sõditakse talle vastu ja aeg-ajalt aidatakse talle kaasa. Mõnel puhul on juba kaugelt aru saada, et looma seisukord on lootusetu, aga siiski peab pingutama ja endast parima andma. Kui ükskord kolleegilt küsisin, kuidas tema selliseid olukordi lahendab, teatas too rõõmsalt, et selliste patsientide puhul hõikab ta juba lauta sisenedes kõva häälega: “Kas surm või suur kuulsus!” 

“Kas see siis aitab?” pärisin segaduses. 

“Ei noh, kus ta aitab,” raputas kolleeg pead, “endal lihtsalt julgem olla. Ainult talunikud hakkavad siis juba eos värisema ja kiiruga oma loomi maast lahti kangutama. Aga näe, mõni ikka valib suure kuulsuse ka!” 

Kui loomadel tervis väga viletsaks kisub, on meil nende õnneks või ka õnnetuseks eutanaasia lubatud. See otsus pole kunagi kerge, sest täie kindlusega ennustada, kuidas on looma tervis lähipäevil, mitu nädalat ta veel elada suudab ja kui hea tema elu seejuures on, pole kahjuks võimalik. Me kõik loodame oma tupsujalgadele, et nad võiksid endale sobilikul hetkel igavesele unele uinuda, kuid paraku õnnestub see nii ilusti vaid vähestel. Tihtipeale jäävad inimesed seda lootes ootama ja toovad siis lõpuks juba täiesti jõuetu, nädalaid söömata ja vaevu hingitseva looma arsti juurde eutanaasiale. Eutanaasia pole kunagi meeldiv, aga selliste loomade puhul on mul hea meel, et saame neile seda võimalust pakkuda ja neid piinadest vabastada. 

Mõnikord kujunevad lood aga oodatust hoopis teisiti. Alles mõni aeg tagasi juhtus, et ühe koera omanikud olid võtnud vastu raske otsuse saata oma vana sõber viimsele teekonnale. Hoolitsevad omanikud olid lasknud koeral mitu korda eemaldada kasvajat, aga juba paar nädalat pärast viimast lõikust tekkisid koeral epilepsiahood. Vanadel loomadel ilmnev epilepsia võib olla tingitud kasvajaist, aga ka neeru- ja maksakahjustusest. Kuigi epileptilisi hooge saab ravimite abil alla suruda, on nende põhjustajaid vanemail loomadel vaid harva võimalik kõrvaldada. Järgmisel päeval koera poole sõites oli mul eesootava töö pärast halb tunne. Kuigi ma austasin omanike otsust, oleksin ma tahtnud seda koera veel natuke edasi tohterdada. Ma ei olnud veel leppinud tema minekuga, sest alles ma olin teda näinud, ta tundus nii tugev ja elurõõmus. Üle lävepaku astudes manasin näole viisaka naeratuse, kuigi tundsin, kuidas mul sisimas juba keerab. Majas võttis meid perenaine aga ootamatult rõõmsameelselt vastu. 

“See on nagu ime!” teatas ta käsi kokku lüües. “Kui me teiega kõne lõpetasime, siis koer oleks nagu aru saanud. Ärkas päevi kestnud apaatiast ja oli kohe täitsa jälle meie koera moodi.” 

Tõepoolest, koer tuli hetk hiljem lonkides ukse vahelt sisse. Saba kergelt lippumas ja roosa keeleots suure musta kasuka seest välja limpsamas. Ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja vajusin hetkeks koera ette põlvili. Tegin talle suure kallistuse ja sosistasin paar sõna kõrvagi. Nii on nende loomahulludega. 

Pärast põhjalikku ülevaatust koostasin omanikele raviskeemi ja lahkusin kergel sammul. Üldjuhul on nii, et üks halb kogemus kaalub niisama palju kui kümme head, ent nii tugev emotsioon, nagu selle koera puhul, kestis ikka veel tükk aega. 

Eelmisel aastal käis meil kliinikus aga üks hoopis teistmoodi loom, eutanaasia pärast. See oli üks suur kõuts, kes oli omanikke juba puberteedist saadik terroriseerinud. Kodusõda oli nii hulluks läinud, et külalisi polnud enam võimalik kutsuda, sest kass lõi hambad säärd ekõigile, kes ukse vahelt sisenesid. Kõik laokile jäänud asjad ta purustas või märgistas. Ei olnud aidanud rahustavad hormoonid ega keskkonnamuudatused. Ka kliinikus oli kassile süsti teha keeruline. Transpordikasti ust avada ei saanud, sest võre vahelt tulid kohe kassi teravad küüned nähtavale. Omanik seisis närviliselt eemal ega tahtnud teadagi, et ta peaks selle lõvi kastist valla päästma. 

Saatsime omaniku minema. Paksude nahkkinnaste ja süstimispuuri abil saime oma töö siiski tehtud. Tunnike hiljem oli omanik tagasi, lai naeratus näol ja kommikarp kaenla all, hüüdis ta meile juba ukselt rõõmsalt: “Noh, kus kõuts on? Läki kassi peiesid pidama!” 

Mida siis enam kosta: kas surm või suur kuulsus?

Ann Mari Anupõld,
loomaarst

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nojah-ile
Nojah-ile

Hei madal ja õel eestlane! Õpi ka ennast kiitma ja saada oma õelus ning kadedus kus kurat! Ole suur ja ilus eestlane, mitte tõestus väitele, et ühe eestlase söök on teine eestlane.

Üks
Üks

ilmatu tore artikkel

nojah
nojah

Ennast kiitmast ma ei väsi.Sellesse arsti mul igatahes usk puudub!

siuts
siuts

Ojah…Nojah..Sina näed arsti ennast kiitmas, aga mina loen midagi muud. Loen, et arst peab austama omanike otsust, kuigi vahel tahaks seda loomakest veel natuke edasi tohterdada. Ütleb ta ju kenasti, et kui loomadel tervis väga viletsaks kisub, on meil nende õnneks või ka õnnetuseks eutanaasia lubatud.

Kui arst tunneb, et tema usk oli õige, siis nimetagem seda enesekiituseks, mida maha laita kui tahate, mina näen kahjuks midagi muud – rõõm elust. Aga ega see hüüdlause polnud ju tema oma, vaid vanemalt kolleegilt laenatud.
Soovin arstile edu.

No
No

seda lugu olen ma juba lugenud…

wpDiscuz