Kavandatav kütuseaktsiisi tõus ei ole mitte lihtsalt järjekordse aktsiisi tõstmine. Seekord on see midagi enamat. Nimelt silmatorkavalt hästi planeeritud samm riigi maksutulude päris mitmekihiliseks tõstmiseks. Ei ole ilmselt tootegruppi või turuvaldkonda, mille kulusid see ei suurendaks. Suurenevate kulude katteks aga on vaja nii tootjail kui ka kohalevedajail mõistagi vaja tõsta hindu. Kõikide kaupade kõiki hindu. Suuremate hindade pealt aga peab riigile maksma ka rohkem käibemaksu.
Seega ei suurene riigi tulud mitte ainult suurema kütuseaktsiisi arvel, vaid suurenevad ka maksu- ja tolliametile iga kuu makstavad käibemaksusummad. Rahandusministeerium on löönud kaks kärbest ühe hoobiga, olnud kaval, tark ja nutikas. Kui nüüd riigivalitsemise nutikus seisnekski selles, kuidas võimalikult varjatult suurendada riigi tulusid võimalikult palju, siis pälviks see kütuseaktsiisitrikk kümme palli kümnest. Aga et riigivalitsemine hõlmab peale raha ringikeerutamise ka vastutust inimeste toimetuleku eest, paneb selle sammu nutikus siiski kahtlema.
Sest pange tähele, kütuseaktsiisi tõusu ainus tagajärg ei ole see, et saab autoga vähem sõita. Kütuseaktsiisi tõusu tagajärg on kõikide kaupade ja paljude, väga paljude teenuste kallinemine, mis Euroopa Liidu ühe suurima palgavaesusega riigis annab hulga negatiivseid sotsiaalseid tagajärgi. Inimeste üldine toimetulek halveneb pärast masu taas, eriti pealinnast kaugemale jäävais või maapiirkondades, kus hinna kujunemisel transport kõige enam kaasa räägib, rääkimata sellest, et see on järjekordne mats ka kohalikele omavalitsustele: löögi alla satuvad kooli- ja vallabussiringid, teede, puhke- ja haljasalade hooldus jms.
Üleüldse, raske on välja mõelda valdkonda, mida kütuseaktsiisi tõstmine ei mõjutaks. Vastupidi muljele, mida Reformierakonna poliitikud on teledebattides püüdnud jätta –et kütuseaktsiisi tõusu tagajärjed inimesele olenevad inimese enda valikuist –, ei jäta see maksutõus puudutamata mitte kedagi siin Eesti riigis, alates suure linna lasteaialastest, lõpetades kolkakülas elavate pensionäridega (kellel tõuseb nii bussipileti, autolavka, perearsti juurde jõudmise, toidukoti kui ka ravimikarbi hind). Kütuseaktsiisi puhul ei saa me oma tarbimist ümber seada, et odavamalt hakkama saada, see lihtsalt ei ole võimalik.
Selles valguses paneb mind üha imestama, et kui kavandatakse maksutõuse, siis miks ometi lüüakse alati täie rauaga ja vältimatult kõiki, muutes sellega inimese nii abituks, et ta ise ei saa oma olukorra ümberkohendamiseks või sellega kohanemiseks mitte midagi ette võtta. Miks me ei võiks inimeste üleüldise peedistamise asemel hakata peedistama inimeste valikuid, mis on tõepoolest vaid valikud, mitte vältimatu vajadus? On ju räägitud luksusmaksudest. On ju räägitud suhkrumaksust. Suhkrut ja magusat tarbivad peaaegu kõik (nagu kütustki kas otseselt või kaudselt), kuid seda tarbimist saab inimene ise reguleerida. Kes suhkruaktsiisi võrra toidukorvi kallimaks teha ei taha või ei saa, sellel on võimalik jätta oma küpsised ja limonaad ostmata. Või magusad mahlajoogid, kohupiimakreemid, tordikese, energiajoogi.
Eks algul saadaks ka selle sammu üle pahaseks… aga sotsiaalses plaanis oleks see kütuseaktsiisi tõstmisest märksa positiivsemate tagajärgedega ettevõtmine. Sotsiaalkulutuste ja rahva tervise seisukohalt oleks ju aina tore, kui tasapisi hakkaks vähenema südame-veresoonkonnatõbedesse haigestumiste või diabeedijuhtumite arv. Pealegi võiks see ehk peatada ka meie mail rahvastiku tüsenemise lapseeast alates… või vähemalt seda pidurdada.
Jaa, suhkrumaks meeldiks mulle küll. See on selline leebe maksukene, mida võib-olla inimesed eos eriti ei pelgagi, sest kes see enda arust ikka nii palju suhkrut sööb. Kuigi tegelikult… kui palju suhkrut ja kui märkamatult me iga päev toiduainetes tegelikult tarbime, seda hakkasin ma märkama alles siis, kui ise suhkrust oma igapäevases toidus peaaegu täiesti ja teadlikult loobusin. Nii et ma võin üpris veendunult öelda, et eestlase (nagu ilmselt ka iga muu eurooplase) igapäevane toit on suhkrut täis ja maksu tuleks sealt peale, mis koliseb. Aga kes ei taha, see ei maksa. Võtab hoopis kaalus alla ja saab parema tervise pealekauba. Nagu mina siin viimase poolteise aasta jooksul.
Nii et, jah, uus valitsus võiks selle kütuse teema ikka veel kord läbi mõelda. Palju parem alternatiiv on olemas.
Aidi Vallik,
kolumnist
Maksudebatt keskendub uute maksude leidmisele,aga alustama peaks ehk sellest kui suur on üldse tegelik maksukoormus?Sellepärast ongi uusi makse vaja leiutada,et maksukoormust saaks näidata väiksemana.Siis tuleb mõelda kas tegelik maksukoormus on korrelatsioonis teenustega mida avalik sektor osutab.Kui selgub,et on,siis mõtleme uutele maksudele.Praegu tundub lihtsalt on tegemist riigi,EL-du jm bürokraatia sektori vohamisega,mis nõuab kütust.
Õiged küsimused tuleb esitada.