0

Katrin Pärnpuu: Lämmatav koduigatsus

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

IMG_9233

Saša, reisijuht Jevgeni ja Talgar. KATRIN PÄRNPUU

Üle tüki aja pehmes voodis ja uni ei tule. Mine või põrandale magama! Öö on raske, sest kõik matkapäevad tahavad oma tähtsamate sündmustega ühte unenäkku ära mahtuda. Mind ajavad taga surnud kalad, karud kipuvad telki magama või oleme vulkaanikraatrisse lõksu jäänud. Pärast hommikusööki lähen uurima, kas meil oleks võimalik teha paari-kolmetunnine tiir merel, et pilk poolsaarele ja linnale ka vee pealt heita, kuid reid on mereväeõppuste tõttu suletud. Laevu on seal tõesti palju, isegi allveelaev paistab.

Esmalt läheme jalutame linnaosas, kus paistab palju puidust maju ja uus kirik. Tõeline vene küla, mõni hoone on peaaegu näoli tee peale vajanud, mõni seisab ausõna peal püsti. Pilpaküla, nagu Jaanas kommenteerib. Piilume ka kirikusse, see on uus ja ilus.

Turul on tore, sest müüjad on juba kursis, et eestlased on tulnud kodustele meelehead ostma. Kalamari, kohalikud vorstid, kommid ja juust. Restoranis pole algul nii suurt lauda, kuhu me kõik koos istuma mahuks. Natuke silmade pööritamist ja mittemõistmist, aga viimaks oleme ettekandjatega taas ühel lainepikkusel ja lauad sätitakse meie jaoks ringi. Kui väljas on pimedaks läinud, sätime end minekule. Jätame Jevgeniga hüvasti ja jalutame viimast korda hotelli. Õhtune linn on vaikne, merelt rullub lainetena karget õhku.

Hommikul ei taha asjad kotti mahtuda, viimaks pakime end väiksesse valgesse bussi ja sõidame lennujaama. Väike hoone on puupüsti rahvast täis. Järjekorrad ei taha kuidagi edeneda. Õnneks oleme aega varunud ja närvid on meil ka korras, mida ei saa kõigi meid ümbritsevate inimeste kohta väita. Kõigil on palju pakke ja kotte. Korraks taban end mõttelt, kuidas see lennuk end selle killavooriga ikka maast lahti saab. Registreerime end lennule, kuid pagasit otse Tallinna saata meil ei õnnestu. Neiu lihtsalt ei pääse vajalikku programmi sisse. Kui ei, siis ei. Pardakaardid käes ja kottidest priid, läheme õue. Varsti vurab esimene buss ette. Jääme viimast ootama, et võimalikult kaua õues olla. Aga lõpuks tuleb minna ning mõne aja pärast näeme mägede taustal Anton Tšehhovi nime kandvat teraslindu. Lõpuks ta tõuseb, kiiresti ja sujuvalt. Viimased pilgud aknast lumistele tippudele.

Kaheksa tundi ja 25 minutit mööduvad lennates. Mõtlen sellele, mis Kamtšatkale maha jäi. Natuke jäi sinna mind ennast, aga meil jäi sinna ka palju asju! Laagrist pätsatud Marju nuga ja gaasiballoon, Jaanase ujukad ja magamisalus, Arno prillid ja müts.

Mõtlen ka neile, kellega veetsin tormised päevad majakeses, vallutasin vulkaanid või matkasin mere äärde. Matkal on seltskond tähtis ja mul on hea meel, et sattusin sellesse ägedasse paika just rõõmsameelse ja aktiivse Joannaga, positiivse ja huumorikilde pilduva Marjuga, abivalmis ja üllatusi täis kotiga Arnoga, loodust nautiva Annega ning rahuliku Jaanasega.

Moskva lennujaama koridoris terminali poole jalutades kuulen tahtmatult eesliikuva isa ja umbes kümneaastase poja vestlust. „Kuhu me kõigepealt läheme?” – „Kõigepealt sõidame Punasele väljakule ja vaatame, kus Tema töötab.” Väikemees on plaaniga rahul ja uhkust täis.

Lennusõit Moskvast Tallinna on sedapuhku keeruline, sest suurest lennukist väikesesse ümber istuda on kui suurest mugavast autost rikšasse maanduda. Mulle tundub, et lennuk reageerib igale muutusele õhus ja nii meiegi. Õnneks lämmatab koduigatsus, mis vaikselt maad on võtnud, kõik muud tunded. Sisimas tean, et millalgi lähen jälle. Reisimine teeb rikkamaks ja matkamine annab aega ümbritsevat nautida.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz