3

Kalle Muuli: Saja päeva plaan

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Kalle Muuli.

Valitsus kiitis üleeile, oma seitsmendal tööpäeval heaks 100 päeva plaani. Seda lugedes ei jää kahtlust, et äsja valitud riigikogu suvi tuleb tavapärasest töisem ja piirduda ei saa üksnes korraliste istungitega. Vastasel korral poleks valitsuse plaanidest midagi kasu. Seadused, mis parandavad lastega perede ja väikese sissetulekuga inimeste toimetulekut, jääksid lihtsalt vastu võtmata, kirjutab riigikogu IRLi fraktsiooni liige Kalle Muuli (pildil).

KALLE MUULIPraeguse kava kohaselt hakkavad kolme ja enama lapsega pered saama 200 euro suurust toetust, esimese ja teise lapse toetus suureneb 60 euroni, ühe vanema poolt hüljatud lastele hakkab toetust maksma elatisabi fond ja väikese palgaga inimestele makstakse tulumaks tagasi. Tagasimakse suurus sõltub palgast, näiteks miinimumpalgaga töötajatele maksab maksuamet tulevikus igal aastal lisaks rohkem kui kahe kuu palga.

Kahjuks jõuab see raha abivajajateni enamasti alles 2017. aastal. Ehk siis ligi kümneaastase hilinemisega. Lasterikaste perede toetust oleks tulnud järsult tõsta juba hiljemalt eelmise kümnendi teisel poolel, kui sündide arv veel kasvas. Aga siis unistas valitsus Euroopa viie rikkama riigi sekka pääsemisest. Nüüd rabeleme juba pikka aega augu põhjas, sündide arv on mitu aastat järjest kahanenud ja raske on uskuda, et seda õnnestub lastetoetuste suurendamisega lähiajal tõusuteele pöörata. Aga proovima muidugi peab, kui tahame rahvana püsima jääda.

Ka teise suure iivet ja rahvaarvu kahandava probleemiga pole lood kiita – väljaränne ei näita raugemise märke. Siingi oleme väikese palgaga inimeste abistamisega mitu aastat hiljaks jäänud. Kuigi eelmise valitsuse rahandusminister tavatses väljarännet nimetada okupatsiooni pärandiks, muutus kodumaalt lahkumine massiliseks tegelikult alles neli-viis aastat tagasi koos nn palgavaesuse tekkega. Siis kadus tuhandetel väikese palgaga ausatel tööinimestel lootus inimväärsele elule oma kodumaal ja ainus pääsetee paistis minevat üle lahe.

Nüüd saadame igal aastal võõrsile terve väikelinna jao inimesi rohkem, kui koju tagasi pöördub. Kuid erinevalt paljudest Eesti väikelinnadest pole lahkujate seas enamuses pensionärid, vaid parimas tööeas inimesed, kelle koolitamiseks oleme kulutanud palju aega ja raha. Koos nendega kolivad lahe taha ka veel sündimata lapsed ja väärtus, mida lahkujad oma tööga loovad.

Kes on läinud, see on läinud – tagasi tulevad vaid vähesed. Selles mõttes on kaotus korvamatu. Väikesepalgalistele töötajatele mõeldud tagasimaksete süsteem ja miinimumpalga senisest kiirem tõstmine loodetavasti pidurdab väljarännet ja võib rändesaldo isegi nulli lähedale aidata, kuid kahjuks ei juhtu seegi enne 2017. aastat, sest kõigepealt on vaja seadusi ja siis seaduste täitmiseks ka raha.

Osa sellest rahast plaanib valitsus saada kütuseaktsiisi tõstmisega. Selle tulemusel tõuseb bensiiniliitri hind igal aastal umbes 5 sendi võrra. Ehk paagitäis kütust läheb aasta jooksul 2-3 eurot kallimaks. Viimasel viiel-kuuel aastal on mootorikütuse hind Eesti tanklates kõikunud mitmekümne sendi ulatuses – küll tõusnud, küll langenud. Viiesendine bensiinihinna tõus pole seni tavaliselt isegi suurte lehtede uudisekünnist ületanud, toimetajad pole seda sageli isegi mainimisväärseks pidanud, aga nüüd on see järsku esikülje pealkirjades.

Tõsiseid probleeme on nõnda muidugi raske märgata. Näiteks seda, et majanduskasvu prognoosid üha halvenevad, aga koalitsioonileppes ja valitsuse 100 päeva plaanis pole ühtki tõhusat piitsa ega präänikut majanduse ergutamiseks. Sotsiaalmaksu vähendamine ühe protsendi võrra on hoolimata rängast hinnast üksnes sümboolne samm. Pigem hea tahte märk, kui tahe ise.

Sellegipoolest ei arva ma, et sotsiaalmaksu määra ei tohiks vähendada, kuna riigil on raha niigi vähe. Vastupidi. Sotsiaalmaksu määra tuleks majanduse elavdamiseks vähendada protsendi võrra igal aastal, mitte ainult kord nelja aasta jooksul. Loomulikult tuleb selleks leida katteallikaid, nagu viimasel ajal on kombeks öelda. Kui tahame, et majandus edeneks kiiremini ja riigikassa täituks rohkem majanduskasvu arvelt, tuleb maksusüsteemi märksa ulatuslikumalt ja julgemalt ümber korraldada. Valitsus peaks kohe hakkama otsima võimalusi, kuidas seda teha, aga kardan, et pärast EKRE algatatud kära kütuseaktsiisi ümber ei taha keegi maksureformi enam isegi mitte kõne alla võtta. Ja see on tõsine probleem.

Kalle Muuli, riigikoguliige, IRL

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Kala Kalle
Kala Kalle

Saja päeva plaan.
1, Päev- esitada maksumaksjale kinnimaksmiseks kaks kalapraadi ja kaks õlut
ning pokaal veini
2., Päev- esitada maksumaksjale kinnimaksmiseks kaks lihapraadi praadi ja kolm õlut ning kaks pokaal veini
3. Päev -esitada maksumaksjale kinnimaksmiseks kaks kalapraadi ja kaks õlut
ning kaks pokaali vein
…..
100 Päev. Selleks , et ma saaksin neid tsekke jätkuvalt esitada
1. Tõsta kütuseaktsiisi,
2. Tõsta alkohioliaktsiisi
3. Tõsta majutamise käibemaksu
…..
99. Vähendada lastetoetusi
100. Vähendada pensione

plaan on see et plaani pole
plaan on see et plaani pole

Muula kalle kirub nüüd seda valitsust mille ise pulti aitas. See näitabki et IRL rakendab isegi omade peal kodukulud alla kampaaniat. Aga ei ole midagi, küll reformiropkad teile seeliku selga ajavad ja väljanäitusele saadavad nagu suklese.

2.kodanik
2.kodanik

Aga kes keelab Kalle Muulil ja IRL-il tuua tänavale massid kütuseaktsiisi tõusu toetuseks? Ja kui organiseerida veel meeleavaldusi tulevaste katteallikate toetuseks, siis võiks maksureformist julgeda vähemalt rääkida?

wpDiscuz