Anvar Samost: Poliitikavaba leping ja Kõpu vald

Sel nädalal langesid sümboolselt kokku koalitsioonileppe valmimine ning rida tragikoomilisi uudiseid väikeste omavalitsuste elust.

Kõige loogilisem, aga ka kõige nukram uue kolmikliidu nädalaid läbi räägitud kokkuleppes on, et see on väheste eranditega peaaegu poliitikavaba. Kui alustada koalitsioonilepinguga tutvumist maksu- ja aktsiisitõusudest ning muudest eelarvetulusid puudutavaist muudatustest (mis niisama lihtne ei ole, sest asjaomane koondtabel ei ole erinevalt lepingu tekstist avalik), siis võib asjasse pühendamatul jääda mulje, et sellisel valusal moel valmistutakse mingiteks Eesti tuleviku seisukohalt olulisteks reformideks. Muu hulgas on kavas tõsta diislikütuse hind kõrgemaks Soome tasemest, lajatada käibemaksutõus Eestile ülitähtsale turismisektorile, vähendada tulumaksust mahaarvatavate tulude ülempiiri, piirata koolituskulude mahaarvamist ja tõsta maagaasi aktsiisi.

Paraku on valitsuse nelja aasta tegevuskava küll ülimalt detailne ja 40 lehekülge pikk, kuid mitte midagi ambitsioonikat ei sisalda.

Kirja on saanud sissejuhatus, mis on nii pisaratkiskuvalt ilus, et võiks lausa ära viisistada. Selles on kärbitud variant IRLi madalapalgaliste maksuvabastusest, maksuvaba tulu määra mõningane kasv, lastetoetuse suurendamine ja sotsiaalmaksu vähendamine ühe protsendi jagu 2017. aastast ning paar lõiku konkreetsemat juttu riigireformist. Suures plaanis on see kõik.

Ülejäänud osa koalitsioonileppest sisustavad üksikmuudatused, riiklikest arengukavadest kokkuriisutud punktid, lubadused „analüüsida” üht või teist ning isenesestmõistetavused või ka sõnaäpardused stiilis „Edendame horisontaalset koostööd ministeeriumide vahel, suurendades peaministri rolli koostööprobleemide lahendamisel”.

Aga siiski, peale „horisontaalse koostöö” on ka haldusreformi lubadus. Paljud asjaosalised julgevad siiski ennustada, et asja reformist ei saa, sest täpset reeglit, mille alusel enam kui 200 valda omavahel liituma sundida, kokku lepitud ei ole.

Koalitsioonileping ütleb: „Haldusreformi läbiviimiseks võtame 1. juuliks 2016 vastu vajalikud seadusemuudatused, mis muuhulgas sätestavad reformi läbiviimise lõpptähtaja /…/ viime läbi omavalitsuste vastavuse hindamise sätestatud objektiivsetele ja üheselt tõlgendatavatele kriteeriumidele. Kriteeriumidele mittevastavad omavalitsused peavad ühinema seaduses toodud tähtajaks. Kui ühinemine ei ole läbi viidud ühe aasta jooksul pärast hindamist, viib ühendamise läbi Vabariigi Valitsus.”

Kui see ei oleks kurb, siis oleks see päris naljakas. Millist hindamist on vaja, et otsustada näiteks Viljandimaa valdade liitmine, sealhulgas Kõpu valla otstarbekus?

Kõpu valla in corpore 10 päevaks Itaaliasse ravioolikoolitusele sõitnud ning seega enda otstarbekuse suure küsimärgi alla seadnud juhid on olnud varmad kinnitama, et ka nemad ise toetavad liitumist naabritega ja haldusreformi üldiselt. Mitteliitumise põhjustest pole juttu olnud, aga see on niigi selge. Vähem kui 700 inimesele ei ole vaja eraldi haldusaparaati, seega kaovad liitumisel seniste otsustajate töökohad. Kaob võimupositsioon, mis siis, et väga väikeses kogukonnas. Kaob võimalus väikestviisi korruptsiooni harrastada.

Kui mõne Harjumaa suurvalla enam kui 700 elanikuga küla elanikud otsustaksid äkki enda raha eest eraldi vallavalitsuse palgata, peaksid kõik neid imelikuks. Oluline erinevus Kõpu vallaga on aga selles, et sealsed maksumaksjad ei suudaks omaenda rahast 10 vallaametnikku palgal hoida. Nad ei suutnud neid isegi oma raha eest Itaaliasse saata, muide.

Üks omavalitsustega palju kokku puutuv inimene rääkis, et ta on kuulnud väiksemate valdade juhtide käest, et sellises vallas on tihtilugu kõige halvem uudis lastega noorte perede saabumine elanikeks. Kaasnevad kulud ja võib juhtuda, et tegemist on nõudlike kodanikega. Samas hulga pensionäridega on elu rahulik, ka valimiste ajal. Nagu on mitmed Kõpu valla juhtumit kommenteerinud: oma valla rahvas ju ei pahanda, saab aru ja toetab.

Ilmselt ei pahanda Eesti rahvas ka ambitsioonivaba koalitsioonilepingu peale, esialgu. Maksu-laksud jõuavad rahakotini hiljem ning visiooni puudumise tagajärjed tabavad meid juba tükk aega pärast Rõivase valitsuse laialiminekut.

Anvar Samost

kolumnist