Andres Ammas: Eesti saab paigaljooksuvalitsuse

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Järgmised neli aastat näeme Eestis sangarlikku paigaljooksu, ohkas elukogenud kolleeg täna ametisse astuva valitsuse lepet ja kohtade jaotust vaadates, kirjutab riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees Andres Ammas.

Valimised - Andres Ammas - VabaerakondMitmed Reformierakonna poliitikud on kõvad jooksumehed. Neil on võhma ja visadust konkurente kurnata, nende taktika on mitmekesine, vajadusel võtavad vastase kas või „karpi”, et too esimesena finišisse ei jõuaks. Aga see jooks ei kulge mitte punktist A punkti B, vaid toimub lindil, paigal. See ei vii meid edasi.

Mart Laar armastas peaministrina näidata konverentsidel Eesti edulugu tutvustades slaidi väikesest sisalikust, kes jookseb nii kiiresti, et jalad veepinda peaaegu ei puuduta, ja nõnda suudabki vee peal liikuda. Seisma jäädes kukub ta vette ja upub. Sellist mõtteviisi vajaksime ka praegu, 15 aastat hiljem.

Koalitsioonilepe on pikk ja mõnes valdkonnas ootamatult üksikasjalik, ent valimiseelseist suurtest lubadustest pole alles peaaegu mitte midagi. Konkreetseid tähtaegu on vähe ja needki vähesed on viidud nii kaugele kui võimalik.

Üldsõnalisi väljendeid on leppes ilmselgelt liiga palju, üha kordub „analüüsime võimalust”. Ka läänlastele olulise raudtee taastamist lubatakse armulikult analüüsida, ometi on mitmesugused uuringud ja analüüsid siin ammu tehtud. Samal ajal seisab Kristen Michali nimeline Haabersti ristmik kindlate lubaduste reas.

Ennustasin paar nädalat tagasi Lääne Elus, et leppesse võetakse midagi ka Vabaerakonna nn demokraatiapaketi ideedest. Nii hästi siiski ei läinud. Ju siis ei taju kartellierakonnad ikka veel, et kahe väiksema tulija pääs parlamenti polnud valijate juhuslik kapriis. Pahameel erakondade ahnitsemise ja priiskamise vastu ei lähe mitte iseenesest üle, vaid kulmineerub võib-olla juba 2019. aasta kevadel.

Taas on leppes kirjas kavatsused, mitte lubaduste katteallikad. Kurikuulus Exceli tabel on vist nii hirmuäratav, et seda ei söandata näidata. Jälle kord saab tõeks maksueksperdi Lasse Lehise iroonia, et makse langetavad (seekord siis 1% jagu sotsiaalmaksu) head poliitikud, aga maksud tõusevad (kütuse- jm aktsiisid, käibemaksuerisuste kaotamine jms) iseenesest.

Muidugi leiab koalitsioonileppest tähelepanelikul uurimisel palju lootustandvat. Lastega perede ja madala sissetulekuga töötajate elu läheb pisut hõlpsamaks, ebaõiglust jääb vähemaks, sisejulgeoleku asjus on leppes häid mõtteid. Haldusreformi asjus hakkas jää liikuma. Aga küllap hakkavad koalitsioonipoliitikud siinsamas varsti iseendid ette kiitma.

Äripäev jõudis juba nimetada koalitsioonilepet tühja tünni kõmisemiseks. Tühjusel on aga ka hea külg: seda saab sisuga täita. Siin on suur roll ametisse astuvail ministritel. Kuidas nende isikuomadused realiseeruvad, kes kui palju jaksab ja tahab vaeva näha, saame hinnata ehk aasta pärast.

Ministrikohtade jaotus erakondade vahel on nagu vorstitegemine, mida ei soovitata nõrganärvilisel pealt vaadata. Kõrvalseisja meelest puudub siin igasugune loogika, sest seda, millisel erakonnal on ühes või teises valdkonnas huvitavaid ideid või silmapaistvat kompetentsi, ei arvestata sugugi. Õieti arvestati vist viimati 1992. aastal, no et Mõõdukatele (hilisemaile sotsdemmidele) sotsiaalala ja põllumajandus, Isamaale välissuhtlus, ERSP-le sisejulgeolek ja kaitsepoliitika, liberaalidele kultuur jne.

Mart Laari teine valitsus pandi 1999. aastal kokku põhimõttel, nagu lapsed pallimängu satse valivad: võitja valib esimesena, järgmise tulemuse saanu järgmisena jne. Näiteks Jüri Mõis ihaldas tookord rahandusministri portfelli, aga kuna Siim Kallas jõudis selle endale napsata, pidi Mõis rahulduma siseministri omaga.

Kuidas käis portfellide jaotus seekord, siinkirjutaja ei tea. Küsimusi on palju. Miks valisid sotsid (või miks jäeti neile) ohutud mugavusametid nagu kaitse- ja kultuuriminister? Miks sai hoopis IRL olulised rahandus-, justiits- ja keskkonnaministri (juba Heiki Kranichi aegadest pole Reform muidu seda rahamasinat käest lasknud) portfellid? Miks täitis IRL mitu tähtsat kohta poliitikutega, keda võivad erakonnakaaslased õigustatult valimiskaotuses süüdistada?

Miks saab Keit Pentus-Rosimannus välisministrina jätkata, aga Urmas Paedale kohta ei jätkunud? Kas tõesti ainult sellepärast, et Rain Rosimannus armastab väga oma naist, nagu kommenteeris üks endine raadiokolleeg. Haridus- ja teadusministri isik jäägu mõne järgmise artikli teemaks, nii võimas persoon nii väikesele lehepinnale lihtsalt ei mahu. Miks on kartellierakondades võimu võtnud noor põlvkond täiesti välistanud võimaluse, et valitsusse kaasatakse mõni eksperdina tuntuks saanud erakondadeülene spetsialist? Jne, jne.

Jääb vaid loota, et valitsuserakonnad teadsid, mis nad tegid. Isiklikult hoian pöialt Hanno Pevkurile ja Arto Aasale, et haldusreform ja riigireform vähemalt alguse saaksid.

Andres Ammas, riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
11 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Vello
9 aastat tagasi

Jah, Lauri on peale Pjotr Rozóki, üks Eesti aegade suurimaid tegijaid.

Leo
9 aastat tagasi

Vahet pole mis teevad. Oluline on, et Lauri sai jälle toolile ja kõik. Valin ka edaspidi Laurit!!!!!!!!!

kompromisside kunst
9 aastat tagasi

üks erakond pakkus valimistel maksuvabaks miinimumiks 500, teine 300. Nüüd on nad koalitsioonis ja kompromissiks on 200. Ikka leidub lolle, kes neid valivad.

Võttes
9 aastat tagasi

arvesse valijate arvamuse,et raha lubadusteks tuleb valitsuse rahakapist,mitte maksudena valijate taskust ongi vast objektiivne kompromiss.Sellegi jaoks pole veel vettpidavaid katteallikaid avaldatud.
Valikus oli ka lubadus kohe peale valimisi kõugule tuhat kätte…?

Mart
9 aastat tagasi

Ei ole Ammasega nõus. Saime taandarengu-, mitte paigalseisuvalitsuse. Täpselt sama seis on juba pikemat aega Haapsalu linnas.

.
9 aastat tagasi
Reply to  Mart

Nõus. Kuidas teisiti võiks Rahuvarmi tagasitulekutki nimetada kui kka taandarenguks. Õnneks linna koalitsioonipartnerid teevad kõik võimaliku,et 3 aasta pärast ka meie linnas uued tuuled puhuvad.

up
9 aastat tagasi

Vabaerakonna-aeg veel loodame,et tuleb,sest elus käib kõik üles-alla….

Ah,
9 aastat tagasi

et väärimegi naeruväärst paigalseisu?Täiesti kindlalt mitte,asi on vaid madalas,alla arvestuse enesehinnangus.

pois
9 aastat tagasi

Riigikogu majandusega ei tegele,ei tea kuidas areng peaks toimuma?Lapsi rohkem,aga needki lähevad mujale….Tegeldakse Toompeal ringkaitsega sellele klikile,mis ikka on valitsenud,uusi ja noori ligi ei lasta.Rahvas kannatab,sest tõsiselt keegi ei hooli.Midagi paremaks nii minna ei saa.

keegi
9 aastat tagasi

Andres, aga te ise mida tegite. Valitsusvastutust võtta ei julgenud ja nüüd on vaja targutada. Teinud siis ise paremini. Kahjuks järgmine kord sind,Andres, ei vali.

Jah,
9 aastat tagasi

eks võimupirukas on magus ja Eesti riigi ja demokraatia ajalugu alles oi kui õhuke, siiski ei ole elu ilma vabaduseta, mis meil praegu on ja ilma armastuseta selle maa ja rahva vastu – püüame ikka parimat, kritiseerime, kus vaja ja võitleme oma tõekspidamiste eest ning anname meestele ja naistele, uuele valitsusele, aega atra seada – ei ole nad Kuu pealt pärit, ikka siit meie eneste seast, ja valimistulemuste järgi väärime me praegu sellist valitsust.