8

Ühe Lihula pere lugu: Küüditamisest kolhooside loomiseni

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Fotograaf Olev Mihkelmaa Mets Tõnis

Loo autor Tõnis Mets. Foto: Olev Mihkelmaa

Meie pere, olles 1947. aastal asumiselt põgenenud, leidis peavarju Lihulas Poola talus, kus elas ema onu. Meie kodu, mis asus Tuudi mõisa lähedal, oli 1941. aastal lahinguis hävinud. Elatist teenis ema juhutöödega ümbruskonna külades. Vanem vend aga jätkas Lihula keskkoolis juuniküüditamise tõttu pooleli jäänud kooliteed. Mitu aastat elasime rahulikult, emale kirjutati ka pass välja, mis andis homes suhtes mõnel määral kindlustunnet. Tasapisi kohanesime uute oludega. Peagi ilmusid aga taevasse ohtu kuulutavad pilverüngad. Ringvele läksid jutud, et Venemaalt põgenenuid kutsutakse miilitsasse, sealt enam tagasi ei pöördutud.

Nii saabus sügis 1948. Kord siin, kord seal huugasid viljapeksumasinad, peagi jõudis masindamise järg ka Poolale. Keset tööpäeva aga toodi emale kutse miilitsasse. Sott oli selge, ees ootas sama põrgu, kust alles mõned aastad tagasi põgenesime. Kuhu varjuda? Pelgupaiga valik jäi peatuma ühel Tuudi küla väikesel popsitarel, kus elas üksinda kõrges vanuses omanik.

Kirstuga lakas

Et päeval liikuda ei saanud, läks ema oma uude asukohta pilkases pimeduses. Vanamees ei julgenud põgenikku elutuppa jätta ja saatis ta redelipulkade kriuksudes pööningule. Uni sai väsinud rändajast võitu ja nii ta põhuhunnikusse suikuski. Hommikused valguskiired tungisid läbi ahtakese pööninguakna. Ema avas silmad ja tundis, kuidas veri soontes tarretus, tema kõrval asus musta värvi surnukirst. Kuulda oli redelipulkade naginat, lakaluuk avanes ja nähtavale ilmus habemikust vanamees vabandusega: „Anna mulle andeks, et unustasin kirstust rääkida.”

Kirst oli juba aastaid lakas oma aega oodanud.

Meie vennaga elasime oma aega, käisime mõlemad koolis, mina alustasin ja vend viidi kuuendast klassist üle kaheksandasse. Ühel sügispäeval kutsuti mind klassist välja ja viidi Lihula miilitsasse, kus vend juba ootas. Miilitsast saadeti mind jooksujalu Alakülasse onu juurde, et too saaks pikaks reisiks leivakoti tuua. Suurest ähmist venis aeg ja kui onu lõpuks teemoonaga miilitsasse jõudis, oli vend juba ära viidud.

Möödusid vaid mõned päevad ja saatus saatis uusi katsumusi – võeti kinni oma perega Tallinnas elav õde. Temast jäid maha mees ja väike laps. Mina sattusin Alakülas elava ema venna kasvatada.

Aeg oli segane ja kõige targemadki pead külas ei osanud arvata, mida toob homne. Tihti peatus külameeste omavaheline jutt valgel laeval, mille tulekul venelased välja aetakse. Pärast sõda olid külad suhteliselt inimrohked, sest talutöö nõudis palju töökäsi ja üks töö sundis teist takka. Talumehed teadsid, et Venemaal olid kolhoosid, aga et need ka meil tehakse, seda küll ei usutud. Vastupidi, onu kummutisahtlis oli suur värviline allkirjade ja pitsatitega paber, mis pidi selle omanikule andma kindlustunde. 1947 välja antud dokustaat kinnitas selle valdajale, et talumehe maa jääb temale põlvest põlve. Selliste mõtetega mööduski 1948.–1949. aastavahetus, jõulud peeti vanade kommete järgi, õlut pidi jätkuma kolmekuningapäevani. Peagi möödus ka taliharjapäev. Päevavalgust jagus juba rohkem ja peatse kevade ootel läksid ka meeled rõõmsamaks. Märtsi lõpul algas terve nädal kestev koolivaheaeg, mil onu saatis mind mitmeks päevaks Tuudi külla isapoolsete sugulaste juurde. Olin seal varemgi olnud. Sain paar päeva olla, kui ühel ennelõunasel ajal astus tuppa naabrimees hüüdega: „Küüditamine, küüditamine!”

Imeline pääsemine

Paanikas hääl kõlab senini kõrvus. Usun, et see hirmukuulutav karje võis kosta aastasadu tagasi, kui tule ja mõõgaga tungisid külla võõrad sõdalased. Vähe toibunud, pöördus peremees minu poole: „Poiss, riided selga ja kohe lähed koju.” Vaevalt sain suurele teele, kui kostis automootorite sünge jouadi-jouadi. Minul seni nägemata, suurte ja rohelist värvi autode kastides seisid täägistatud püssidega sõdurid. Kõrged ported varjasid veokastis kükitavaid inimesi. Autod tulid Virtsu poolt ja veeresid Lihula suunal. Hirmutunne suurendas kiirust ja peatselt astusin sisse koduväravast. Onu oli ähmi täis, külast oli kolm peret ära viidud. Tsipa mõtlemist ja onu ütles: „Jätad riided selga ja kohe lähed Mihkli-Adu talusse. Oled seal niikaua, kui järele tulen.”

Onu kartis küüditamist ja saatis mind ohutusse kohta.

Fotograaf Olev Mihkelmaa37

Tõnis Metsa onu Jaan Nõmm. Repro

Inimesed said aru, et iga kell võidakse ka allesjäänuile järele tulla. Varsti tuligi maakonnast teade, et minu onu majapidamine on tunnistatud kulaklikuks. Sellega kaasnesid kõrgendatud maksukohustused. Onule pandi süüks, et ta oli Saksa ajal talutöödel kasutanud Nõukogude sõjavangi. Onu elas tollal üksinda. Normikohustuste mittetäitmist saksa võimude ees karistati karmilt. Onu võttiski siis abiks vangilangenud Vene sõduri. Sõdur oli pärit Leningradi intelligentide perest. Onu vene keele oskus ja inimlik suhtumine sillutasid teed nende kahe mehe suhetes. Onu toidulaud oli tugev ja mees oli kosunud silmanähtavalt. Suvel 1944 aga korjati vangid võimude poolt kokku ja saadeti laagrisse tagasi. Onu oli talle kõva moonakoti kaasa andnud ja lohutanud, et küll varsti sõda lõpeb ja mees leiab end jälle kodusest ringist. Venelane oli tänulik hea suhtumise eest ja oli onule lubanud, et võib vabanedes tasa teha tänuvõla, ja andnud onule oma Leningradi aadressi.

Nüüd oligi onu kulak, jäädes ootama priiküüti külmale maale. Viimases hädas meenus onule sõjavang. Ja oh imet, onu saadetud kiri jõudiski adressaadille kätte, kes onu ka päästis. Niisiis oli terve maakonna peale vaid kaks inimest, kellele fortuuna naeratas. Juba seegi oli ime, et too Vene sõjavang sakslaste käest päästetuna ise uuesti vangilaagrisse ei sattunud, nagu paraku paljudega juhtus.

Kolhooside loojad

Vahest mõned nädalad pärast küüditamist ilmusid otsekui puravikud maapõuest lagedale tundmatud mehikesed kolhooside loomise jutuga. Mul on siiani selgelt silmade ees talumeeste koosolek Tuudi jõe ääres asuvas Möldre talus, mille oli omanik ohtu aimates juba varakult maha jätnud. Koosolek ise toimus hilisel õhtutunnil petrooleumilambi valguses. Kõneleja oli kõhna kasvu, pea kandadeni ulatuvas kas nahk- või kummimantlis. Nägin esimest korda, kuidas tuhmis valguses kõneleja silmad kiiskasid, tema kitsas nägu sarnanes äravahetamiseni hiljem ajalooõpikust nähtud fanaatikust jesuiidi Loyola omaga. Niipalju jäi meelde tema kirglikust kõnest, et oleme vabanenud külakurnajaist ja hakkame ehitama uut korda – kolhoosikorda. Veel jäi meelde üks tema väljend – me ei palu looduselt armuande, vaid võtame. Hiljem ei jõudnud onu ära imestada selle mehe rumalust. Looduselt väevõimuga võtmise kohta arvas onu, et kui põllule ikka sõnnikut ei vii, siis ei tasu ka saaki loota.

lihula4

Sigala ehitus Lihula "Jõe" kolhoosis. Foto: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid

Omavahel kiruti, aga kolhoos tehti ära. Meie külast, Alakülast sai „Jõe” kolhoosi brigaad, teise brigaadi moodustas Ääreküla. Uudse moodustise esimeheks sai Lopa talu peremees Tõnis Metsal. Minu onule jagus aga kolhoosi aidamehe auväärt koht, küllap vist sellest, et meie talus oli suur Eesti ajal ehitatud ait. Meie talu laut sai talliks kogu küla hobustele. Seega sai meie talu käidavaks kohaks, kus külamehed oma arvamustega lagedale tulid, see oli muidugi piisavaks vaimutoiduks minusugusele jõmpsikale.

Üsna pea aga tekkisid arusaamatused. Miks sa, Viinuse Jaan, paned aiste vahele Sepa talu Raku, aga mitte oma Miira. See ei mahtunud juba onu hinge kuidagi, kui Madise Mihkel meie heinamaal kasvanud kaski saagis. Onul oli soov neid küttepuudeks alevisse müüa, ise ajas läbi hagude ja odavate lepapuudega. Seda kirumist jagus tükiks ajaks. Kevade lähenedes kasvas segadus. Paju Anton tuli kündma meie põldu. Onu imestusel ei olnud piiri – kes sa niisugune oled. Eesti ajal ei osanud omadega toime tulla ja nüüd tuled kündma minu maad.

Palga peale ei osanud värsked kolhoosnikud mõeldagi. Talu pidades saadi piimaraha, kord müüdi seapõrsas või äriti loomaparisnikule pull või ahtraks jäänud lehm. Nii see raha tiksuski, kord siit, kord sealt.

Bakuu on meie

Kauakestnud sõda ja küüditamine olid hõrendanud põlluharijate ridu, paljud maad jäid sööti. Seda olid ette näinud ka tollased võimumehed, kes varmalt koos kolhooside loomisega asutasid masina-traktorijaamu. Meie, Lihula ümbruse oma, asus Tuudi mõisas, kuhu korjati kokku ümbruse talunikele kuulunud vanad ratastraktorid. Venemaalt toodi uued linttraktorid. Iga traktorijaama töötajate koosseisu kuulus ka palgaline partorg. Tuudi partorgiks osutus sõjast siia jäänud endine Vene ohvitser, paras joomakaru. Kord pesi traktorist ämbris diislikütusega üht mootori osa, teine ämber kütet varuks kõrval. Tuleb partorg, mees on juba traktorile vajaliku jupi ära pesnud ja tahab varuämbris olnud kütust paaki tagasi valada, partorg aga annab kütust täis ämbrile jalgpalliliku löögi, nii et see lendab kus see ja teine. Saateks lisab vaid „nitševoo, Bakuu naaše” (pole midagi, Bakuu on meie).

Kui kolhoosist lahkumise soov oli ikka vastupandamatu, siis lasid end välja heita. Sellega koos jätsid hüvasti esivanemate koduga, panid lahkudes kaks kätt tasku ja läksidki vastu paremaile jahimaadele, mis on mõnel määral sarnane praegu Soome minekuga. Võis aga ka ilma lamendita kolhoosist minna tööle traktorijaama, kus ka traktoristide kursusi korraldati.

Ka meie naabrimees Viinuse Jaan läks traktorijuhiks, ikkagi kindel palk ja sügisel veel mitu kotti vilja lisaks – viis last ju tuli üles kasvatada.

Küla kidus, aga pidas vastu. Ka tööd tehti murisemata, teades, et küll tasu tuleb taevas. Väikestki vaheldust pakkusid vahetevahel külapeod. Minu onu oli õllemeister, viljaladu ju oma õues, ka kartul oli omast käest võtta ja sigalast välja tiritud Oskar tegi oma viimase ruigamise.

Siin nimetatud väikese ajalõigu sisse mahtusid ka valimised, aga kas Tallinna või Moskva tarbeks, pole meeles. Küll aga meenub tollase „Rahva Hääle” esikülg täis lubavaid üleskutseid, milles põhilised olid võitlus rahu eest, suur rahvastevaheline sõprus ja muidugi sotsvõistlus helge tuleviku nimel. Kui vaatan, et tänapäeva Eestis lubab valitsev partei helgemat tulevikku 90-lehelises programmis, siis tollaseid lubajaid oma ainsa leheküljega võib pidada päris õpipoisteks. Kui praegu suhtutakse irooniaga tollasesse 100protsendilisse valimistest osavõttu, siis paraku on see tõsi. Ei onu ega ükski külamees jätnud valimistel käimata. Ei saanud ju end nii odavalt lasta kontrate nimekirja panna.

Ema saadetakse Siberisse

Aga mis sai vahepeal minu lindpriiks kuulutatud emast? Vana pops, kelle juures ema end varjas, lõpetas ühel päeval oma suhted maise ilmaga. Muud väljapääsu polnud ja nii ta end venna juurde peitu sobitaski. Seda ei tohtinud minagi teada – lapse asi. Oht nii onule kui ka perele oli suur, tabamise korral oleks onu rahvavaenlase varjamise eest karistada saanud. Algasid sagedased läbiotsimised. Meenub, kui ühel ööl nõudis miilits sisselaskmist. Pärast ruumide läbiotsimist jäi ühel miilitsal silm peatuma lusikavarnal, seal oli neli lusikat. No nüüd oli neil trump käes. Selge, majas elab kolm inimest, aga varnas on neli lusikat. „Nii, Liisa Mets tulgu kohe välja!” kõlas nende reibas nõudmine.

Onu aga ei löönud verest välja ja küsis, et kui varnas olnuks viis lusikat, kas siis oleks olnud kaks tagaotsitavat. Miilitsate kuraas kahanes ja nii nad saagita lahkusid.

Mist teha riigitähtsa tagaotsitavaga? Kauaoodatud „valge laev” oma purjesid ei näidanud ja viimnegi lootussäde peagi tulevaile muutustele kustus. Türmist türmi saadetuna jõudsid Kirovi oblastisse nii õde kui ka vend, kes oma uuest asukohast teada andsid. Ema pikk redusolek leidis lõpuks lahenduse. Ema põgenes Venemaale. Lihula raudteejaama ei saanud kasutada, nii pani onu ema vankrisse pikali ja kattis õlgedega. Sõit läks Risti jaama. Ta ei tohtinud ju kohe poja või tütre juurde minna. Registreerimisel oleks võimumehed kohe küsinud: aga kus sa vahepealsed aastad olid? Aega tuli venitada ja ühes sisemaa raudteejaamas astus ema rongilt maha. Tal õnnestus saada ühte peresse lapsehoidjaks. Kauaks ei saanud paigale jääda, oleks hakatud huvi tundma. Nii rändas ta jälle sadakond kilomeetrit edasi. Ka seekord leidis ta ametit tasuta lapsehoidjana. Tollane töökorraldus ajas vastsed emad peatselt pärast sünnitust tööle, aga lasteaedu väiksemais asulais polnud. Uues kohas said päevadest kuud, pere oli sõbralik, kuid võõra aktsendiga rääkiv lapsehoidja äratas tähelepanu. Ühel varahommikul ilmusid pagunitega mehed ja viisid ema endaga kaasa. Miilitsas tehti põhjalik läbiotsimine ja sellel oli edu, voodri vahelt leiti pisike paberitükk juba asumisel oleva poja aadressiga. Võidurikka näoga miilitsamees pani paberitüki emale nina alla: „Ehk nüüd räägime siis lähemalt.”

Ema aga krahmas leidmisrõõmu tekitanud paberitüki ja neelas selle alla. Vaat see oli juba ootamatu. Üllatunult vaatasid võimumehed üksteise otsa, kuid toibusid üsna pea. Ruumi toodi ämber vett ja kusagilt leiti lehter, ema pandi selili põrandale ja hakati suust vett sisse valama. Ema tundis, et nüüd on lõpp: lämbun. Kui vett oli oma arvates küllalt valatud, raputasid ja rullisid asjaosalised oma meelevallas olevat inimest. Asjatundlikult, pea all ja jalad ülesse tõstetud, jälgiti nüüd kehast välja voolavat vett, aga soovitud paberitükki välja ei ilmunudki. Järgnenud ülekuulamistel käitus ema kui lünkliku mäluga lihtsameelne. Lõpuks, pärast mõnda kuud vanglaleiba, saadeti ema Kirovi oblastisse tähtajata asumisele, ees ootasid juba poeg ja tütar. Niisiis oli üks ajajärk ema elus lõppenud. Kümme aastat (1941–1951) nälga, külma, hirmu ja võitlust selle elunatukese eest, mis Looja meile andnud. Selle, emale olulise ajajärgu lõpp oli sümboolne tervele Eesti rahvale. Kolhooside loomiseks vajalik küüditamine oli oma viimase ohvri leidmisega lõppenud.

Aga kolhoosid olid loodud. Möödus aasta, teine ja möödusid järgmised, otsekui kestaks see lõpmatuseni. Igal hommikul tegi brigadir sulle selgeks päevas tehtava töö, kadus ära igasugune oma peaga mõtlemine. Minu elutark onu ütles: „Küll see Eesti aeg oli üks ilus aeg, mil tundsin, et olen ise oma peremees.”

Tõnis Mets

Lihulas 5. märtsil 2015

lihula2

Kartulipanek Lihula rajooni "Arengu" kolhoosis. Foto: Põllumajandusmuuseum

lihual3

Punavoor Lihula valla "Säde" kolhoosis. Foto: Eesti Rahva Muuseum

lihula

Lihula tarbijate kooperatiivi taidlejad esinevad viljakoristusel. Foto: Ajaloomuuseum

 

lihula3

Viljakoristus Lihula valla "Töö ja Võistluse" kolhoosis. Foto: Eesti Rahva Muuseum

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Uno.Ed.Paas (Taats)
Uno.Ed.Paas (Taats)

Niisuguseid tubliseid ja voimekaid mehi nagu Tonis,on eestimaal vahe Humoorikas pila ei vota kelegilt tukki ara,kull aga lisab loole vurtsi.

Jaan
Jaan

Huvitav lugemine….Selliseid mälestusi loeks teinekordki…olid ajad

Kolleeg
Kolleeg

Lihula valla aukodanik. Elu valu ja tarkust täis. Jätnud oma parimad noorusaastad ja tervise venemaale. Sellegipoolest optimist ja aateline eesti mees. Palju tervist ja edu sulle . Loodan ,et sinu teadmiste ja kogemustega ning sujuva sulejooksuga tuleb veelgi lugusi.

poeg
poeg

Kuule Juhan. Sulle oleks ka ilmselt seda soni vaja, võibolla isegi kahte korraga. Kui sul midagi öelda ei ole siis ole vait ja ära ülbitse.

Juhan
Juhan

Tere Tõnis!

Näha kohe kui mehel on toas soni peas, et tarkus ära ei “auraks”!
Lihulas on veel üks mees, kes kannab toas talvemütsi, kas see seltsimees Leo on teie lähedane?
Näha kohe, et rikas mees, kaks päevasärki korraga seljas.
Kahju, et Lihulas selliseid haruldasi mehi rohkem ei ole.

Juku
Juku

Tõnis ei ole küll see mees, kelle kallal ilkuda!

kah arvamus
kah arvamus

Inimene igatseb seda aega kus tal parem oli. Loll või mitte. Ilmselt igatsejad ei puutunud tagakiusamisega otseselt ega kaudselt kokku. Igatsemist ei saa naeruvääristada ega keegi siis teiste õrritamiseks ei igatse. Totalitaarsed süsteemid (Vene-Saksa) on süüdi sellises imeliku olukorra tekkimises mitte konkreetne inimene. Hukkamõis peab olema pidev ja valvas totalitaarsüsteemide süsteemide tekke ajal nagu praegu Venemaal.

isa
isa

Jõhker aeg, aga ometi leidub veel inimesi, kes igatsevad vene aega tagasi! Kui loll peab selline inimene olema?!

wpDiscuz