Anvar Samost: Ei võitnud sport, ei võitnud Eesti

Eesti riigile kuuluvate ettevõtete väärtust vähendab võimupartei „riik on meie oma” mentaliteet, mille mõju laiub kaitseväest energeetikani ning transpordist spordini.

Meil vedas sel nädalal. Kriminaalkuriteos esimese astme kohtust süüdimõistva otsuse saanud poliitik ja ettevõtja Neinar Seli lahkus (ei tea, kas omal algatusel, aga siiski) Tallinna Sadama nõukogu esimehe kohalt. Olnuks piinlik, kui peale Eesti Olümpiakomitee (EOK) paljukannatanud maine oleks häbistava hoobi saanud ka Eesti valitsuse pale.

Tihti läheb meelest, et ministri kui aktsionäride üldkoosoleku poolt riigile kuuluvate ettevõtete nõukogudesse nimetatud inimesed on seal usaldusametis.

Usaldusamet on mõiste, mis iga päev eesti keeles kasutust ei leia, küll aga näiteks soome keeles. Soomekeelne Wikipedia ütleb: usaldusamet on amet, mille pidajalt eeldatakse tema määrajate või valijate usaldust. Näidetena on toodud ühingu esimees või nõukogu liige, rahvasaadik.

Riigi usaldust on Seli Tallinna Sadama nõukogu liikme ja esimehena siiski juba pikka aega kurjasti kasutanud. Vastupidi Seli enda ning tema kaitsjate väidetele ei ole ta seda teinud mitte spordi vajadusi, vaid väga selgelt oma isiklikke huve silmas pidades.

Pelgalt avalike andmete põhjal võib veenduda, et Neinar Seli positsioon pole sadama nõukogus seisnenud riigi kui omaniku huvide parimal moel esindamises. Pigem jääb mulje, et mõju Tallinna Sadamale on aidanud Selil enda positiivset avalikku kuvandit kujundada.

Alustame tõsiasjast, et paljud olümpiakomitee liikmed kinnitavad, et andsid hääle EOK presidendi valimistel Seli poolt, sest too lubas tuua spordile riigile kuuluvate ettevõtete käest miljoneid eurosid lisaraha. Olümpiakomitee president pole mingi naljamees, tegemist on taas usaldusametiga, millega käib kaasas ka väga suur tuntus ja au. Ehk siis Seli nii-öelda ostis riigile kuuluva Tallinna Sadama rahaga end ametisse, mis pidi tema mainet parandama.

Aga see oli kõigest pikema loo puänt. Enam-vähem aasta tagasi kirjutasin Postimehes: „8000 eurot ratsaspordi liidule, 7000 eurot võimlemisklubile Janika, 12 000 eurot võrkpalliliidule, 15 000 eurot kergejõustikuliidule, 7500 eurot laste teatejooksu korraldamiseks, 15 000 eurot Vanemuise teatrile, 6000 eurot Tartu ülikoolile, 7000 eurot kaitsetööstuse liidule, 12 000 Tartu ülikooli arstiteaduskonnale, veel 12 500 võimlemisklubile Janika, veel 27 340 kergejõustikuliidule, veel 10 000 Vanemuise teatrile.”

Mis uskumatu rahakülv see oli? Need on lihtsalt mõned näited 2012. aasta jooksul ASi Tallinna Sadam antud toetustest. Täielik loetelu sel perioodil välja käidud rahast on liialdamata üle kümne korra pikem ja kallim. Tähelepanuväärne on, et ebaproportsionaalselt paljud Eesti suurima sadamaettevõtte käest toetuse saajad on seotud 200 kilomeetri kaugusel asuva Tartuga, mis on poliitik Seli kodulinn.

Ettevõtte seisukohalt pole loetletud toetustes peaaegu mingit loogikat. Kui ASi Tallinna Sadam omanik poleks mitte maksumaksja, vaid eraisikust ettevõtja, näiteks Neinar Seli, oleks toetuste kogusumma kindlasti palju väiksem ja turunduseelarve suunatud ettevõtte reaalsete tegevuseesmärkide saavutamiseks. Neinar Seli vaatenurgast aga oli Tallinna Sadam juba palju varem tegutsenud viisil, mis tema renomeed toetas ja parandas.

Seda, et Neinar Seli lahkumine ühe ettevõtte nõukogust riigi omanikupoliitikat kuidagi muudab, pole põhjust loota. Reformierakond pole kunagi näinud selleks vajadust. Erkki Raasukese mullu septembris valminud raport ettevõtete paremast valitsemisest ning nõukogude depolitiseerimisest sai kohe peaministri ja rahandusministri poolt mugavalt „järjekordse bürokraatia kihina” sildistatud ja marginaliseeritud. Hakkab ununema, et selline töö üldse tehtud sai.

Pigem vastupidi. Neinar Seli erakond käib nüüd juba kaitseväes põhimõttel „riik on meie oma” reklaamklippe filmimas. Eesti Energia juhi vahetamist vaadates võib ennustada, et „nõukogude võim” Tallinna Sadama mudeli alusel läheb varsti käiku ka Eesti kõige väärtuslikumas ettevõttes.

Anvar Samost

ajakirjanik ja poliitik (IRL)