Kalev Kotkas: Seletuskiri ehk miks ma hääletasin kooseluseaduse poolt

Selleks, et kõik Agu Sihvka kombel otsast peale ausalt ära rääkida, tuleb alustada paari tsitaadiga, mis kirjeldavad Eesti seadusandja „valikuvõimalusi“, kirjutab riigikogu liige Kalev Kotkas (pildil).

Euroopa Inimõiguste Kohus on juba kümmekond aastat tagasi sedastanud: “samasooliste isikute kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega, kuulub perekonnaelu kaitsealasse sarnaselt samalaadses olukorras oleva erinevast soost paariga, mistõttu vajavad ka nemad oma suhte õiguslikku tunnustamist ning kaitset.“

Sellest tulenevalt asus meie oma õiguskantsler  2008. aastal seisukohale, et: „samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonna põhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata.

Seetõttu on kooskõlas põhiõiguste tagamise põhimõttega vajalik luua selliste õigussuhete reguleerimiseks kohane õiguslik raamistik.“ 

Edasi järgnes pikaaegne poliitiline veiderdamine – eelmise riigikogu koosseisu ajal nokitseti partnerlusseaduse nime kandnud eelnõu kallal. Kui tundliku teemaga venitamine oli jõudnud sinnamaale, et järjekordsed valimised juba terendasid, tuli lõpuks midagi kiiruga ära teha.

Tunnustan neid 40 kolleegi, kes varakevadel olid nõus olema kooseluseaduse eelnõu algatajateks. Mina toona selleks veel valmis ei olnud. 
Kuigi tänaseks kinnitatud seadus on avatud kõigile koos elavatele paaridele, puudutab see ennekõike abielluda mitte soovivaid heteropaare.

Ta annab vabalt koos elavatele isikutele võimaluse, mitte kohustuse reguleerida oma õiguslikke suhteid.  Selle võimaluse kasutamine lahendab n-ö teise ringi efektina ära mitmeid praktilise elu probleeme.

Nii sai minu jaoks  kooseluseaduse toetamisel otsustavaks asjaolu, et täna suur osa paare ei abiellu ja enam kui 60 protsenti lastest sünnib väljaspool abielu lepingulist kaitset. See on tõsine probleem, millele seadusandja ei saa läbi sõrmede vaadata.

Kooseluleping annab väljaspool abielu sündinud lapsele täiendava kindlustunde. Lisaks  kaitseb seadus partnerite ja nende ühiste laste õigusi, kui üks pooltest peaks hukkuma, muutuma teovõimetuks või kui kooselu peaks purunema.

See aitab vajadusel lahendada poolte varalisi ja õiguslikke probleeme, samuti muid elulisi küsimusi, mis on näiteks seotud pärimise ja hoolekandega. Aga seadus lihtsustab ka haiglakülastuste ja sotsiaaltoetustega seonduvat, samuti  nõusoleku andmist meditsiiniliste küsimuste korral.

Seega võiks uut kooselu regulatsiooni suisa heaks ja kasulikuks pidada, kui ei oleks seda paljusid kriipivat asjaolu, et seadus on sooneutraalne ehk ta laieneb ka samasoolistele paaridele.

Olen veendunud, et sellisel kujul on see palju poleemikat põhjustanud seadus vähim, mida Eesti pidi minu seletuskirja alguses toodud asjaolude klaarimiseks tegema. 

Poolthääletamise otsusele aitas kaasa ka jõuline vastukampaania, mis oli üles ehitatud pooltõdedele ja hirmudele, millel polnud eelnõuga vähimatki seost.  Kumas läbi, et kasutati ära inimesi, kes polnud seaduseelnõu üldse lugenudki.

Enamikuga neist, kellele tagasi helistasin, dialoogi ei tekkinud – toru pandi lihtsalt hargile. Samas tuleb tunnustada kampaania eestvedajate võimekust inimhulkade kaasamisel.

Tahaksin väga loota, et pereväärtuste kaitsjate sihtasutus rakendab juba lähitulevikus oma energia ja omandatud kogemusi ka selliste probleemide, nagu laste vaesus, vanemliku hoolitsuseta lapsed ja perevägivald lahendamiseks.

Teadupärast sünnib tõde vaidluses. Nii tundliku teema puhul on sündinud lausa mitu tõde. See annab igaühele võimlause valida oma maailmavaatele sobiv ja jääda selle juurde.

Minu vaba valik oli demokraatlik, hooliv ja salliv Eesti, seepärast olin ka kooseluseaduse poolt. Kui ma peaksin üldse midagi kahetsema, siis vaid seda, et see kirjatükk oleks võinud ilmuda varem.

Kalev Kotkas, riigikogu liige (SDE)