President Barack Obama kõne. Pöördumine Eesti rahva poole

Barack Obama Nordea kontserdimajas. AP Photo/Charles Dharapak

Tänan. Suur tänu! Tere Eesti [eesti keeles]! Tänan, Oskar, toreda sissejuhatuse eest ning selle eest, et esindad tänase Eesti ning eriti selle riigi noorte andekust, energiat ja optimismi. Ja Oskar istub oma isa kõrval, ja tema isa ja mina leppisime kokku, et kuna meie hakkame halliks minema peame me tagama, et keegi tuleb meie jälgedes. Palun tervitame Oskarit suure aplausiga hästi tehtud sissejuhatuse eest!

President Ilves, austatud külalised, Eesti rahvas—on suur au olla koos teiega selles ajaloolises linnas sellel kaunil maal. Tänan teid imelise külalislahkuse eest, mis mulle täna osaks on saanud. Ma saan aru, et ilm on alati selline [naer]. Kahetsen vaid seda, et jäin ilma suvel toimunud Laulupeost. Ja ma proovin tulla tagasi järgmisel korra, et sellest osa saada. Toon täna endaga kaasa Ameerika rahva sõpruse ning mulle on suureks auks tõsiasi, et olen esimene Ameerika Ühendriikide president, kellel on võimalus sellise kõnega Eesti rahva poole pöörduda.

Just äsja oli mul oli taaskord võimalus kohtuda Balti riikide presidentidega ning tänan Läti ja Leedu presidente kohaloleku eest. Meiega on sõbrad kogu regioonist. Samuti soovin tänada kõiki, kes praegust sündmust Vabaduse Väljakul jälgivad. Eriline heameel on siin näha nii hulgaliselt noori. Sest, nagu Oskar, täidate te unelmat, mille nimel võitlesid teie vanemad ja vanavanemad, kuid millest nad said vaid unistada – te elate vabades, sõltumatutes ja demokraatlikes Balti riikides.

See vabadusunelm elas üle sajanditepikkuse okupatsiooni ja rõhumise. Vaid viivuks lõi unelm õide iseseisva riigi kujul, siis röövisid selle taas võõrlepingud ja salaprotokollid. Seda unelmat ei lämmatanud massiküüditamised, mis rebisid lapsed vanemate käte vahelt. Unistuse kaitseks asusid vastupanule metsavennad ning seda hoidsid alal luuletajad ja kirjanikud, hoides elus teie keelt ja kultuuri. Siin Eestis elustus see unelm nii paljutähenduslikult teie kõigi häältes – väljakul üsna siin lähedal – kui eestlased leidsid endas julguse astuda vastu impeeriumile ning laulda „Mu isamaa armas, kus sündinud ma“. Ja Heinz Valk—kes on ka täna siin—kõneles kogu laulva revolutsiooni eest sõnadega: „Ükskord me võidame niikuinii!“ [aplaus]

Siis, täpselt 25 aastat tagasi, tuli kogu Baltikumi rahvas kokku ühes maailma silmapaistvamas vabaduse ning vägivallatu vastupanu demonstratsioonis. Sellel augustiõhtul astus kodudest välja vast kaks miljonit inimest, et ühendada käed, moodustades vabadust ülistav inimkett – Balti kett. Inimkett lookles mööda maanteid ja üle põldude, Tallinnast Riiga ja edasi Vilniusesse. Süüdati küünlaid ning lauldi isamaalisi laule. Vanad mehed ja naised tõid välja iseseisvusaja lipud. Noored vanemad võtsid kaasa lapsed, õpetamaks neile, et tarvitseb tavalistel inimestel vaid jõud ühendada ja suured muutused ongi võimalikud. Kui inimesed Eestis ketiga ühinesid, oli parooliks märksõna „vabadus“. Üks mees lausus sel päeval: „Berliini müür on tehtud tellisest ja betoonist. Meie müür on tugevam.“

Nii see ka oli. Vaid mõne kuu jooksul langes Berliini müür. Järgmisel aastal hääletasid Balti riikide kodanikud lõpuks valimistel. Ning kui minevikuvõimud üritasid veel viimastel hingetõmmetel võimu haarata, panite teie vastu. Leedukad seisid rinnutsi tankidega. Lätlased tõusid barrikaadidele. Siinsamas Tallinnas ruttasid inimesed Teletorni, et kaitsta demokraatia levilaineid. Teie võitsite. Nõudsite tagasi oma riigid. Ning oma uues põhiseaduses kuulutasite te järgmist: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.“

Kuid Baltikumi rahvad teadsid ka, et vabadusel on vaja tõhusat julgeolekuvundamenti. Nii liitusite varmalt NATO alliansiga. Võtsime teid uute liitlastena vastu suure uhkusega, et põhiseaduses antud lubaduse – teie aegumatu iseseisvuse – kaitsel seisaks alati maailma ajaloo tugevaim militaarliit.

Täna saavad teilt inspiratsiooni teised rahvad Kiievist Tuneesiani , kes samuti on oma demokraatiat rajamas. Teie kogemused on aga ka hoiatava iseloomuga – see protsess ei ole lihtne ega kiire. Baltikumis tuli pärast aastakümneid kestnud autoritaarset võimu demokraatlikke harjumusi taasõppida. Rajada tuli heale valitsemistavale kohased institutsioonid. Majanduses oli vaja reforme. Teie territooriumilt tuli välja viia võõrväed.

Sellise ulatusega üleminekud on igale riigile hirmuäratavaks ettevõtmiseks. Balti riigid näitasid aga kogu maailmale, mis on võimalik siis, kui vabad rahvad soovitud muutuste nimel jõud ühendavad. Just selles eepilises ideede vastuseisus – vabaduse ja autoritarismi vahel, priiuse ja rõhumise vahel – on teie edu, justnagu 25. aasta tagune inimkettki, tõenduseks tõsiasjale, et meie ideoloogia jääb alati tugevamaks.

Tugevamad oleme seetõttu, et meie oleme demokraatlikud riigid. Me ei kohku vabade ja ausate valimiste ees, sest tõeline õigusjärgsus võib sündida vaid ühest allikast – rahvast endast. Me ei karda sõltumatut kohtuvõimu, kuna mitte keegi ei ole erand seaduse silmis. Meid ei hirmuta ei vaba ajakirjandus, elujõuline väitlus ega tugev kodanikuühiskond, sest riigijuhid peavad oma tegude eest vastutama. Me ei tunne hirmu selle ees, kui noored suunduvad Interneti avarustesse õppima, avastama ja organiseerima, sest teame, et riik on seda edukam, mida vabamalt on võimalik mõelda ja otsustada selle kodanikel.

Oleme tugevamad, kuna võtame varmalt omaks avatud majanduse. Siin Eestiski näeme, kui edukad on vabaturud, lõimumine Euroopaga ning radikaalsed reformid. Teist on saanud maailma üks eesrindlikumaid riike Interneti kasutuses – Eesti on maailma juhtriik e-valitsuse ning kõrgtehnoloogiliste idufirmade vallas. Eesti rahva ettevõtlik vaim on valla pääsenud ning teie innovatsioonid – näiteks Skype – muudavad kogu maailma.

Oleme tugevamad ka seetõttu, et hoiame kokku. Sellel aastal täitub Balti riikide NATO liikmeks saamisest 10 aastat. Vaid kümmekond aastat tagasi kahtlesid skeptikud, kas Balti riigid on selliseks ülesandeks valmis. Täna tarvitseb neil vaid jälgida meie õppusi, kus meie ühendvägede jõud koostöös õlg õla kõrval aina kasvab. Pöörake pilk Afganistani, kus kõik meie väed on üheskoos ohvreid toonud, et tagada meie kõigi turvalisus ning kus vaid kolme kuu pärast lõpeb kavandatult NATO ajaloo ulatuslikem missioon. Nii ei jää ruumi kahtlustele—tänu Balti riikidele on meie liit veelgi tugevam.

Teie edulugu annab tunnistust laiaulatuslikumast tõest – põlvkondade töö tulemusel, kuna ühendasime jõud tõhusas liidus, tänu sellele, et siinse kontinendi inimesed on loonud koostööle ja rahule pühendunud Euroopa Liidu, oleme jagatud tulevikunägemuse nimel teinud ajaloolisi edusamme, pürgides tervikliku, vaba ja rahus eksisteeriva Euroopa poole.

Olles aga täna siia kogunenud, ähvardab eelnimetatud tulevikunägemust Venemaa agressioon Ukraina vastu. Tegu on jultunud rünnakuga Ukraina – suveräänse ja iseseisva Euroopa riigi – territoriaalse tervilikkuse vastu. Sellise teguviisiga esitatakse väljakutse meie rahvusvahelise süsteemi ühele põhiprintsiibile – riigipiire ei saa relva ähvardusel ümber joonistada; igal riigil on õigus oma tuleviku üle ise otsustada. Nimetatud tegutsemine õõnestab rahvusvahelist korda, kus au sees on indiviidide ja riikide õigused, mida ei saa toore jõuga lihtsalt ära võtta. Just see kõik on praegu kaalul Ukrainas ning seetõttu toetamegi tänasel päeval Ukraina rahvast. [aplaus]

Heidame ükskord ometi lõplikult kõrvale praeguse kriisi tekitanud iganenud mõtteviisi ja moonutused. Meie NATO Allianss ei ole suunatud ühegi teise riigi „vastu“; oleme demokraatlike riikide liit, mille eesmärgiks on meie endi kollektiivne kaitse. Riigid nagu Eesti, Läti ja Leedu ei ole „endine Nõukogude Liidu territoorium“. Olete suveräänsed ja iseseisvad riigid, millistel on õigus ise otsustada. Teie julgeoleku küsimustes ei ole ühelgi teisel riigil vetoõigust.

Proteste Ukrainas Maidani peaväljakul ei organiseerinud „neonatsid“ ega „fašistid“. Tegu oli tavaliste ukrainlastega – meeste ja naiste, noorte ja vanadega – kellel sai villand korrumpeerunud valitsemiskorrast ning kes tahtsid osa saada ülejäänud Euroopas nähtavast progressist ja õitsengust. Samuti ei asunud need ukrainlased „relvastatult võimu haarama“. Kui rikuti kokkulepet viia läbi põhiseadusreform, lahkus endine president ametist ning parlament toetas uusi valimisi. Täna on ukrainlastel uus demokraatlikult valitud president ning ootan väga kohtumist president Porošenkoga Ovaalkabinetis juba sel kuul. Tema valisid Ukraina inimesed.

Ida-Ukrainat ei destabiliseerinud mitte Kiievis asuv valitsus; tegu on venemeelsete separatistidega, keda julgustab Venemaa, rahastab Venemaa, õpetab välja Venemaa, varustab Venemaa ja relvastab Venemaa. Samuti ei ole nüüd Ukrainasse liikunud Vene väed ei humanitaar- ega rahuvalvemissioonil. Tegu on Vene tankides Vene relvi kandvate Vene lahingvägedega. Niisiis, need on faktid. Need on tõestatavad. Need ei ole vaidlustatavad.

Riigi juhitud propaganda tulemusel on paljud venelased veendunud, et nimetatud sammud tugevdavad Venemaad. Siiski ei ole tsaaride ajastusse tagasipöördumine, et tagasi nõuda 19. sajandil „kaotatud“ maid, sobiv viis tagada Suur-Venemaad 21. sajandil [aplaus]. Selline tegutsemine näitab vaid, et ohjeldamatu natsionalism on viimane abinõu nende käes, kes ei suuda ja ei taha tagada tegelikku edasiminekut ning võimalusi omaenda rahvale omas riigis.

Väljendame selgelt ka oma seisukohta. Just niisamuti nagu keeldusime aktsepteerimast suuremate riikide domineerimist väiksemate Euroopa riikide üle eelmisel sajandil, lükkame tänagi otsustavalt tagasi igasuguste mõjusfääride idee [aplaus]. Nagu ei aktsepteerinud me kunagi Balti riikide okupatsiooni ja ebaseaduslikku anneksiooni, nii ei lepi me ka Venemaa okupatsiooni ja ebaseaduslikku anneksiooniga Krimmis—ega kuskil Ukrainas [aplaus].

Vabade rahvastena, alliansina, jääme kindlale ühisele positsioonile, astumaks vastu hetkekatsumusele. Meie tegevusplaan on järgmine.

Esiteks kaitseme NATO liitlasi – igat liitlast. Selles alliansis ei ole vanu liikmeid ja uusi liikmeid, vanempartnereid ja noorpartnereid – on vaid liitlased, nii lihtne kõik ongi. Me kaitseme absoluutselt iga NATO liikme territoriaalset puutumatust. Täna patrullib Baltikumi õhuruumis veelgi rohkem NATO õhusõidukeid. Maapinnal on veelgi enam Ameerika vägesid, kes läbivad väljaõpet ning roteeruvad kõikides Balti riikides. Rohkem NATO laevu patrullib Mustal merel. Täna õhtul lendan NATO tippkohtumisele Walesis ning olen arvamusel, et meie allianss peaks nimetatud kaitsemeetmeid veelgi tõhustama—niikauaks kui vaja. Sest Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitse on just niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine [aplaus].

Pika Nõukogude okupatsiooni ajal kirjutas suur Eesti poetess Marie Under luuletuse, milles hüüdis maailmale: „Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!“ Eesti rahvas, Baltikumi rahvas – täna ühendab meid Lepingu Organisatsioon. Meil on üksteise ees pühalik kohustus. Artikkel 5 on sulaselge—rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. Niisiis, kui sellisel hetkel leiate end veelkord küsimas: „Kes annab abi?“, on vastus teada – NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, „kohe, praegu, nüüd!“ [aplaus]. Tuleme appi Eestile. Tuleme appi Lätile. Tuleme appi Leedule. Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi [aplaus].

Teiseks—ja lisaks juba võetud meetmetele – Ameerika Ühendriigid teevad kõik endast sõltuva, toetamaks NATO liitlaste julgeolekut ning tõhustamaks veelgi Ameerika sõjaväelist kohalolekut Euroopas. Uus initsiatiiv, mille Varssavis välja käisin, sisaldab mitmeid asjaomaseid elemente ning teeme Kongressiga pidevat tööd, et asi lõpule viia. Balti riikides tähendaks see lisanduva Ameerika varustuse paigutamist, et kõik oleks vajadusel kasutusvalmis. See tähendaks ka veel rohkematki väljaõpet ja õppusi meie sõjavägede koostöös. Samuti tähendaks see ka suuremat arvu Ameerika väeüksusi – sealhulgas ka Ameerika jalaväelasi – mis pidevalt liiguvad Eesti, Läti ja Leedu vahel.

Kolmandaks, NATO vägedel on vaja võimet kriisiolukorras veel kiiremini positsioonidele paigutuda. Sel nädalal peab meie allianss olema üksmeelel uue plaani suhtes, millega tõhustatakse meie valmisolekut. Peame oma kaitseplaneerimist kiirendama, et olla valmis ükskõik millise ohu korral ükskõik millisele liitlasele. Meil peab olema tarvilik infrastruktuur ja vahendid täiendavate jõudude kiireks vastuvõtuks, seda ka siin Baltikumis. Peame tõhustama NATO kiirreageerimisjõudu, et see saaks veel rutem positsioonidele asetuda, mitte ainult ohtudele reageerides, vaid neid ära hoides.

Isegi tavaohtudega silmitsi seistes tuleb meil rinda pista ka muude väljakutsetega. Sealhulgas propagandakampaaniad, mille eesmärgiks on tekitada hirmu ning inimesi üksteisest lahutada. Lükkame tagasi vale, et inimesed ei saa koos elada ja areneda vaid seetõttu, et neil on erinev taust või nad räägivad erinevat keelt. Ning parim vastumürk sellisele kõverdunud mõtlemisele peitub meid iseloomustavates väärtustes. Mitte vaid Balti riikides, vaid terves Euroopas peame me tunnustama iga indiviidi loomupärast väärikust ning inimõigusi – sest meie demokraatiad ei saa olla tõeliselt edukad enne, kui juurime välja erapoolikuse ja eelarvamused nii institutsioonidest kui oma südamest. Peame au sees hoidma vaba ajakirjandust ja sõnavabadust, sest lõppude lõpuks ei saa valed ja väärinformatsioon tõe vastu. Peame toetama avatud ja kaasavaid ühiskondi, sest meie riigid on edukamad ning jõukamad, kui võtame avasüli vastu kõigi inimeste, ka vähemuste, anded. See on osa tööst, mis meid ees ootab [aplaus]. See on eeskuju, mille peame tooma.

Neljandaks—isegi kui meie riigid on tugevad siseriiklikult, tuleb meil ka allianss tuleviku tarbeks tugev hoida. Peame investeerima salaluure-, seire-, luure- ja raketitõrjesuutlikkusse. Ning siin Euroopas peavad riigid tegema veelgi enam, kannustamaks meie liitu alalhoidvat kasvu ja õitsengut. Oma suureks uhkuseks paistab Eesti silma liitlasena, kes panustab meie liidu kaitsesse täies asjakohases ulatuses – kogu 2% oma SKT-st. Ka Läti ja Leedu on lubanud samamoodi toimida. Just selle nädala…see on aplausi väärt [aplaus]. Just selle nädala tippkohtumisel on igal NATO liikmesriigil võimalus võtta endale vastutus täita oma kohustusi meie allianssi ees. Eesti teeb seda; nii peab toimima iga liitlane.

Viiendaks—peame jätkuvalt ühiselt vastu astuma Venemaa agressioonile Ukrainas [aplaus]. President Putin on korduvalt ignoreerinud võimalust lahendada Ukraina kriis diplomaatilisel teel.

Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit ning meie partnerid igal pool maailmas on kõik öelnud, et nad eelistavad diplomaatilist lahendust. Aga nähes Venemaa soovimatust seda võimalust kasutada oleme ühendanud jõud, et kohaldada Venemaale tema tegude eest olulisi sanktsioone. Pole põhjust kahelda, Venemaa maksab tehtu eest. Kapital voolab riigist välja ning välisinvesteeringud vähenevad järsult, sest investorid teavad, et tänase Venemaaga ei ole heauskselt võimalik asju ajada. Vene majanduses on alanud langus. Riigi energiatootmises, mis on kogu Venemaa mootoriks, on oodata langust. Venemaa krediidireiting on pea rämpsstaatuses ning rubla langes kõigi aegade madalaimale tasemele. Lühidalt öeldes, Venemaa tegevus Ukrainas nõrgestab Venemaad ning kahjustab Vene rahvast.

Asi ei pea aga nii olema. Venemaa nõrgenemine ei ole meie huvides. Tegu on rikkaliku ajaloo ja tähelepanuväärse rahvaga riigiga. Samas aga ei väldi me vastasseisu Venemaaga. Viimase kahe aasta vältel on Ameerika Ühendriigid teinud suuri jõupingutusi, hõlmamaks Venemaad riikide kogukonda ning julgustamaks riigi majanduslikku edu. Tervitame tugevat ja kasvavat Venemaad, mis panustab rahvusvahelisse julgeolekusse ja rahusse ning lahendab vaidlusi rahumeelselt, rakendades diplomaatiat. Kontrastina Venemaa tänasele isolatsioonile ja majandusraskustele tagab see rada – sealhulgas stabiilne ja edukas Ukraina, kelle suveräänsust austatakse –Venemaale suurema edu, paremad võimalused ning ärateenitud austuse. See on tee, mis saab alguse Venemaa suunamuutusest ning Ukrainast lahkumisest, et ukrainlased saaks oma otsused ise teha. Mul pole mingit kahtlust, et üks neist otsustest oleks omada tugevaid suhteid mitte ainult Euroopaga, vaid ka Venemaaga. Aga see peab olema vaba valik.

Eelöelduga jõuame viimase valdkonnani, kus meie riigid peavad edaspidigi kokku hoidma – nende vankumatu toetamisega, kes püüdlevad vabaduse poole. Nende hulka kuulub ka Ukraina rahvas. Vähesed mõistavad seda paremini, kui Balti rahvad. Kibedast kogemusest teate omast käest, et julgeolekut ja vabadusi ei saa kunagi iseenesestmõistetavana võtta.

Soovime, et ukrainlased oleksid iseseisvad ja tugevad ning saaksid oma valikud ise langetada, et neid ei kummitaks hirm ja heidutamine. Sest mida enam riike on vabad ja tugevad ning ei vabad heidutusest, seda kindlamad on meie vabadused. Nii aitavad Ameerika Ühendriigid Ukrainas kaasa reformide läbiviimisele, et pääseda korruptsioonipärandist ja rajada demokraatlikke institutsioone, arendada Ukraina majandust ning – nagu ka muudes Euroopa riikides – mitmekesistada riigi energiaallikaid, sest ükski riik ei tohiks kunagi olla pantvang teisele riigile, mis käsitseb energiat relvana [aplaus]. Jätkame väljaõppe ja abi pakkumisega, aitamaks Ukraina sõjaväel oma riiki kaitstes tõhusamalt toimida. Ning kuna antud kriisil ei ole sõjaväelist lahendust, jätkame ka president Porošenko toetamist tema pingutustes eesmärgiga saavutada rahu, sest nagu kõikidel iseseisvatel riikidel, peab ka Ukrainal olema vabadus ise oma saatuse üle otsustada.

Sel nädalal peab NATO selgeltmõistetavalt väljendama ka oma toetust Ukrainale. Meie allianss on Ukrainaga olnud partnerlussuhtes üle 20 aasta. Ukraina väed on NATO operatsioonidel Balkanil ja Afganistanis väljapaistvalt teeninud. Walesis kohtume alliansina president Porošenkoga, demonstreerimaks, et meie 28 riiki toetavad üksmeelselt Ukraina suveräänsust ning riigi õigust oma territooriumi kaitsta. Loomulikult on Ukrainal vaja enamat kui vaid sõnu. NATO peab võtma endale konkreetsed kohustused aidata Ukrainat oma julgeolekujõudude kaasajastamisel ja tugevdamisel. Peame tegema veel enamat, et aidata ka teisi NATO partnereid—sealhulgas Gruusiat ja Moldovat – oma kaitsemeetmete tõhustamisel [aplaus]. Samuti tuleb meil taaskinnitada alati meie allianssi juhtinud põhimõtet – neile riikidele, mis meie standardeile vastavad ning mis suudavad teha olulisi panuseid ühendatud julgeolekusse, on NATO liikmelisuse uks alati avatud.

Praegu on proovilepaneku aeg. Separatistide tegevus Ukrainas ja Venemaal kutsub esile julmi taktikaid Euroopa mineviku hämarustest, millised peaksid olema nüüdseks vaid ajalooline mälestus. Maskides mehed ründavad hooneid. Lippudeta sõdurid hiilivad üle riigipiiri. Vägivald sunnib perekonnad põgenema ning tapab tuhandeid, sealhulgas pea 300 süütut meest, naist ja last igalt poolt Euroopast ja maailmast, kes hukkusid siis, kui nende lennuk taevast alla tulistati. Seistes silmitsi kontrollimatuna näiva vägivalla ning niivõrd arutute kannatustega, on kerge muutuda küüniliseks. Võib näida ahvatlev anda järele mõttele, et rahu ja julgeolek on meie haardeulatusest väljas.

Kuid täna kinnitan teile kõigile—eriti kõigile siinviibivatele noortele—ärge kunagi sellisele küünilisusele alluge. Ärge kaotage kunagi idealismi ja optimismi, mis ongi kõikide suurte muudatuste alustala [aplaus]. Ärge loobuge kunagi usust, mis kinnitab – kui midagi soovime, kui rabame selle nimel, kui ühendame jõud, siis võib tulevik olla teistsugune; homne päev võib olla helgem. Lõppude lõpuks – ainus põhjus, miks täna siin vabas ja demokraatlikus Eestis oleme, on see, et Eesti rahvas ei andnud kunagi alla.

Te ei alistunud, kui Punaarmee saabus ida poolt või kui natsid tulid läänest. Te ei vandunud alla, kui Nõukogude võim naasis või kui paremad ja helgemad teie hulgast saadeti koonduslaagritesse, et mitte kunagi naasta. Te ei andnud alla pika okupatsiooni ajal, mis üritas murda teie vaimu ning põrmustada teie kultuuri. Nende tankid ei saanud vastu teie laulus üheks saanud hääle moraalsele jõule. Nende seinad ei olnud midagi väärt võrrelduna ajaloolises murdmatus ketis ühinenud rahva tugevusega. Nagu poolakad ja ungarlased, tšehhid ja slovakid ning ida-sakslased müüri peal, olite teie tugevamad ning ei lakanud hetkekski uskumast, et „ükskord me võidame niikuinii“.

Täna annab teie kogemus – teie võit – lootust rahvastele igal pool maailmas. Jah, kindlasti esineb tagasilööke ja pettumusi, samuti kahtluse- ja meeleheitehetki. Ajaloohoovustel on tõusud ja mõõnad, siiski liigub kõik aja kulgedes vabaduse poole – üha enam inimesi igas maailma nurgas asub nõudma oma universaalseid õigusi. Just seetõttu on lõpuks meie ideed ikkagi tugevamad. Just seetõttu meie ideaalid võidavadki.

Väärikus võidab, sest kõik inimesed on sündinud võrdsena, neil on vaba tahe ja võõrandamatud õigused. Nii kukub lõpuks läbi igasugune riigivõim või valitsuskord, mis neid õigusi eitada üritab ning riigid, kus neid väärtusi au sees hoitakse, muutuvad aina tugevamaks.

Õiglus võidab, sest jõud ei ole veel õigus ning ainus tee kestva rahuni on see, kus inimesed teavad, et nende väärikust ei ohustata ja nende õigusi kaitstakse. Ning kodanikud nagu ka riigid ei lepi kunagi maailmaga, kus suurtel on voli väikseid kiusata. Varem või hiljem, nad astuvad vastu [aplaus].

Demokraatia võidab, sest valitsuse õigusjärgsus saab tuleneda vaid kodanikest; sest praegusel teabe- ja võimaluste loomise ajastul ihkavad inimesed oma elu üle suuremat, mitte väiksemat kontrolli; ning sest rohkem kui ükski teine kunagi eksisteerinud valitsuskord, suudab vaid indiviidi puutumatuses juurdunud demokraatia tagada tõelise edasimineku.

Vabadus võidab, mitte seetõttu, et see on möödapääsmatu, mitte seetõttu, et nii on määratud, vaid seetõttu, et inimese põhipüüdlused – väärikus, õiglus, demokraatia – ei kao kunagi. Neid võidakse alla suruda. Ajuti võidakse neid vaigistada, kuid nad tuikavad iga inimese südames paigas, kuhu ühegi riigikorra haare ei ulatu, leegitsedes tulena, mida ükski armee ei suuda kustutada. Ning senikaua kui vabad rahvad võtavad kokku oma enesekindluse, julguse ja tahte kaitsta hinnatud väärtusi, on vabadus alati tugevam ning meie ideed jäävad peale – tulgu, mis tuleb.

Tänan teid. Ning pikka iga meie suurele alliansile. Tänan teid. Tänan teid väga.