Eesti ühiskond on välistemperatuurist ja rannailmast sõltumatult terve suve eri vormides arutlenud töövõimereformi plusside ja miinuste üle. Sellel nädalal hindab Riigikogu sotsiaalkomisjon valitsuskoalitsiooni poolt paar nädalat tagasi esitatud ettepanekuid, mis soovivad reformi jõustumisaja edasi lükata ning suurendada sissetuleku piiri, millest alates hakkab tööl käivatel erivajadustega inimestel töövõimetoetus vähenema. Mõistlikud plaanid ja toetamist väärt.
Oli ja jäi reformi peamine eesmärk – saada võimalikult paljud inimesed tööle, nende võimete ulatuses. See on väärikuse ja tuleviku küsimus. Ka riigieelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse küsimus. Muudatusettepanekud näitavad, et rahvaesindajad on tähelepanelikult kuulanud, mida huvigrupid ning valijad räägivad ja neid sõnumeid kuulda võtnud.
Kirjutasin viimases lauses suisa kahes kohas sõna „kuulama“ ja jäin mõtlema. Selle sõnaga on isiklik suhe. Olen tänaseks Riigikogus valijate tahtel töötanud üle kolme aasta ja see töö on saanud võimalikuks vaid tänu abivahenditele, mis võimaldavad mul taustamürast konkreetset kõnet eristada ja seetõttu aruteludes kaasa lüüa. Oleksin ilmselt tulevase töövõimereformi sihtgrupp. Võinuks oodata ja loota, kuid otsustasin juba noorukina teisiti. Ei kahetse.
Usun, et paljud täna erivajaduse tõttu tööturult eemal inimesed saaksid abivahendite toel töötada ja oma sissetulekut suurendada, tööandjad aga ootaksid neid heal meelel. Selliste abivahendite soetamine ja töökeskkonna kohandamine on töövõimereformi üks osa.
Tööminister Urmas Kruuse on töövõimereformist rääkides märkinud, et Eestis on üle 100 000 nn töövõimetuspensionäri. Protsendina tööealistest saab töövõimetuse hüvitist Eestis 50% rohkem inimesi kui OECD riikides keskmiselt. Erivajadustega inimeste esindajad, kellega olen rääkinud, on öelnud, et muudatusi on vaja, aga vaja on ka kindlust, et reform ei lükka kedagi halvemasse olukorda kui praegu. Seda kindlust tuleb kinnitada: praeguseid sotsiaalseid garantiisid ei võeta ära, küll aga antakse võimalus tööd teha neile, kes seda soovivad.
Peaministri majandusnõunik Maris Lauri võttis töövõimereformi eesmärgid hästi kokku: „Aastatuhandeid on olnud ikka nii, et ühiskonna liikmed on osalenud ühiskonnas oma võimete kohaselt, ka tööd on tehtud oma võimete kohaselt. Võimetekohane töö on ühiskonna, aga veelgi enam inimeste endi huvides. See võimaldab suurendada tulu ja materiaalset heaolu, kuid veelgi olulisem on tihtipeale see, et töötades tunneb inimene ennast ühiskonna kasuliku osana, ta saab tegutseda ja suhelda. Niimoodi väheneb ka tunne, et võetakse kelleltki, ise midagi vastu andmata.“
Avalikus debatis töövõimereformi üle on toodud välja teistes riikides sarnaste reformidega ilmnenud kitsaskohti. Europarlamendi liige kirjutab brittidest, Ungari professor oma kodumaast. Kindlasti on nendest asjadest õppida. Tark õpibki teiste, rumal iseenda vigadest. Aga kui endasse ei usu, läheb aja möödudes olukord järjest halvemaks.
On objektiivne reaalsus, et inimesed on erinevad ja inimene teeb nii palju kui suudab. Või niipalju kui arvab suutvat ja pingutab. Sama tulemuse saavutamiseks on mõnel inimesel loomupärased anded. Teisel need anded puuduvad või on hoopis takistused. Üks laulab juba lasteaias ja temast saab kuulus solist, kes on kõrge honorari eest oodatud kogu maailma lavadel. Teisele jälle öeldakse elu lõpuni, et sina liiguta juubelilauas koorina lauldes parem suud, et juubilar ei solvuks. Siin ei aita abivahendid. Aga paljudel juhtudel aitavad.
Teema, millele kavandatava töövõimereformiga seoses olen korduvalt mõelnud, on avaliku sektori tegevusalade laiendamine erivajadustega inimeste jaoks. On kindlasti valdkondi, kus vastavalt kohandatud töökohtadel saaksid inimesed, kes praegu tööturult eemal, meie riigile kasulikud olla. Lisaks on praegu kesksel kohal militaarsektor, Eestimaa julgeolek. Leidub vahest kohti, kus ka erivajadustega inimesed sobivad kodumaa eest seisma. Igal juhul tasuks sellele mõelda.
Ratastooli aheldatud Stephen Hawking on tänapäeva tunnustatuim teadlane, kelle mõtted universumi ehituse ja inimkonna tuleviku kohta on muutnud teaduslikku maailmapilti. Krossisõitja Avo Leok suutis pärast rasket õnnetust käivitada tootmise, mille tulemusena angersäga konserv tunnistati Eesti parimaks toiduaineks. Nemad suutsid, sest pingutasid.
Küps ühiskond, kelleks me Eestis soovime saada, sallib erinevust, märkab erivajadusi ja toetab vajadusel nii, et kõik saaksid end tunda täisväärtuslike inimestena, oma võimeid ja andeid maksimaalselt rakendades. Just selleks ongi mõeldud töövõimereform, mis näeb eesmärgina luua töökohti ja vähendada vaesust.
Kuidas me kohtleme ühiskonnas nõrgemaid, kes alati ise toime ei tule, on ühiskonna arengu ja ka meie endi mõõdupuu. On loomulik, et iga suurema muutuse puhul on arutelu ning ka hirme. Meie ülesanne on Riigikogus kõiki neid küsimusi arutada ning uurida, millised hirmud on põhjendatud ja mis mitte. Kindlasti tuleb olulise reformiga edasi minna – tööturu sisuline avamine erivajadustega inimestele on inimväärikuse ja elatustaseme tõstmise küsimus.
Jüri Jaanson
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige (Reformierakond)
Jürka kuuldeaparaat oli vist välja lülitatud sellel ajal ,kui tutvustati, millised puudega inimesed senistest toetustest 100% ilma jäävad. Tuleb aparaat sisse lülitada uuesti ja selliseid soperdisi pole vaja üllitada.