Kui me fotograaf Arvo Tarmulaga ühel juulipäeval Hanila vallavanema Arno Peksari kabinetti sisse astume, on väljas suur suvi ja 30 kraadi sooja, aga Peksar istub kabinetis laua taga, käised üles kääritud, ja loeb pabereid.
„Katelde hange sai just välja kuulutatud,” ütleb ta, seletab, et vald läheb vedelküttelt üle pelletiküttele, ja lisab, et suvi võib olla, aga paberitöö ei oota.
Vallajuhtide esiviisikus
Arno Peksar on üks Eesti staažikamaid vallavanemaid. 1989. aastast, mil Peksarist sai Hanila külanõukogu esimees, pole ta vallajuhi toolilt tõusnud.
„Kui paberite järgi vaadata, siis 1990. aastast,” täpsustab Peksar.
Paberid on tööraamat, ja paber loeb. Paber ei valeta.
1989. aasta sügisel olid valimised ja ega siis kolhoosist kohe tulema saanud. Sügisel kinnitati Peksar ametisse, tööraamatu järgi sai temast vallajuht 1990. aasta 1. veebruarist. Pärin, kas sellest ajast on tööraamat muutusteta.
„Jah. Kahjuks või õnneks. Sõltub arvajast,” kostab Peksar.
Hiljaaegu on Hanila vald (loe: Peksar) algatanud liitumisläbirääkimised naabervaldade Lihula, Varbla ja Koongaga.
„Kas võib olla nii, et Teie selle valla lõite ja Teie selle valla…“
Lause katkestab Peksari naerupahvak.
„Selle peale olen ma mõelnud, jah, et võib juhtuda, et esimene ja viimane vallavanem,” sõnab ta.
Mulle teadaolevalt on Peksarist kauem järjest üht omavalitsust juhtinud ainult Sirje Tobreluts, kes on Põlvamaal Laheda vallavanema leiba söönud 1985. aastast. Peksarist natuke kauem.
„Palju kauem! Neli aastat!” ütleb Peksar peaaegu et võidukalt.
Tobrelutsu ta tunneb. Ja üldse, Peksarile teadaolevalt olla temaga sama pulga peal veel kaks vallavanemat ning Peipsi ääres või kuskil olla üks vallavanem, kes olla Tobrelutsu ja Peksari vahepeal. Nii et tema, st Peksar võiks olla Eesti esiviisikus alles kolmas või viies.
Pareerin, et väga palju pikem see aeg kah olla ei saa. Pealegi oli see külanõukogude aeg. See oli teistmoodi!
„See on õige jah!” taltub Peksar. „Tõsine madin läks lahti 1991. aastast!”
Külanõukogus sai alluvaid lugeda ühe käe näppudel. Hanila külanõukogu esimehel oli sekretär, sekretäri abi ja kõik.
„Enda ja kalmistuvahtide palka käisin Haapsalust kilekotiga toomas. Palga maksis välja rajooni täitevkomitee. Oma raamatupidamist külanõukogul ei olnud,” meenutab Peksar.
Ega külanõukogu esimehest suurt midagi sõltunud. Kui oli midagi vaja, näiteks teed korrastada, tuli võtta müts näppu ja minna kolhoosiesimehe jutule, et oleks vaja näiteks kruusa. Külanõukogu esimehel ei olnud midagi: ei raha, ei tööjõudu, ei tehnikat. Kolhoos oli A ja O, algus ja ots.
Oma tollast, rublaaegset palka Peksar ei mäleta. Pole pabereid, et vaadatagi, aga krooni ajal oli palk 300 krooni ringis. Praegu 1650 euro ümber.
Alluvaid on vallamajas praegu viis korda rohkem. Peksar arvutab, loeb näppudel ja on nõus. Peaks, jah, kahe asemel kümme olema!
Mustamäe poiss
„Kus Te sündinud olete?” küsin.
„Paberite järgi 27. aprillil 1961. aastal Tallinnas. Ju ta siis on nii,” ütleb Peksar.
Üles kasvas ta Mustamäel.
Emapoolsed juured olid Hanilas Lõo külas Madise talus, nii et suved veetis poisina paigas, kus ta nüüd ise elab, ja vallas, mida ta juhib 25. aastat. Et see nii võiks minna, poleks toona keegi osanud arvata ja mis seal imestada. Vaevalt on Eestimaa peal kunagi ringi jooksnud poisse, kes unistanuks vallavanema ametist. Pärin, kelleks Peksar saada tahtis. Kosmonaudiks?
„Ei, nii kõrgelt ma lennata ei tahtnud!” muheleb Peksar.
Kosmonaudiks küll mitte, aga astrofüüsikuks küll!
„Astrofüüsikuks?” jahmun.
„Nojah,” ütleb Peksar.
Tallinna 37. ja 43. keskkoolis käinud poiss lõpetas matemaatika-füüsika eriklassi, käis TPIs praktikal ja oli reaalainetes kõva käpp. Kui ta Tartu ülikooli astrofüüsika asemel hoopis EPAsse agronoomiat õppima läks, olnud see õpetajaile paras šokk. Aga polnud agronoomia nii ootamatu valik midagi.
Räpina sovhoostehnikumis ja EPAs õppinud ema töötas Tallinna botaanikaaias. Sinna võeti poisikest ühtelugu kaasa. Ema töötas botaanikaaias roosidega, hiljem Tallinna kõrghaljastusega.
„Pool linna oli tema käes,” sõnab Peksar.
Siis kinkisid vanaema ja vanaisa tütrepojale tollesama Madise talu. Astrofüüsika asemel kiskus Peksarit maa poole.
Pärast EPAt tuligi Peksar suunamisega Karuse kolhoosi, kus tegeles kaks aastat aianduse ja haljastusega. Siis kolhoosid pooldusid, Vatla eraldus Karusest ja Peksar oli kaks aastat Vatlas peaagronoom. Siis tuligi külanõukogu.
Käidi rääkimas, kas Peksar tahaks kolhoosist ära tulla ja külanõukogusse kandideerida. Tahtis küll ja kandideeris ka, aga siis tundis, et kolhoosiga võrreldes oli külanõukogus igav. Kahe aasta pärast tuli uus aeg. Majapidamine, nagu Peksar ütleb, hakkas kasvama ja läks kiireks.
1992 – elutöö tehtud
1992. aastaks oli vald vormistatud.
„Vabariigi aastapäeval anti tiitel kätte. Siis oli kaitstud. Elutöö oli tehtud,” meenutab Peksar.
Kui maakonnad said maakonna tiitli paberimäärimiseta, siis vallad ja linnad ei saanud. Peksar otsib välja ja toob näha köidetud kausta. See on parajalt paks. 116 lehekülge.
„Vaat niisugune rariteet, valla põhimäärus ja arengukava ja. See tuli esitada,” sõnab ta.
Vallavanem lehitseb elutöökausta ja juhib tähelepanu, et kaardid ja tabelid, kõik on sulega joonistatud. Oli häda, et saada kaartide tarbeks natuke paremat paberit.
„Ma ei tea, kust ma selle välja ajasin,” arutab ta.
Tekstiosa on vileda õhukese paberi peale trükitud, säherduse peale, nagu masinakirjapaber tollal oli.
Esimesi aastaid vallajuhina meenutab Peksar kui segast ja rasket aega. Eks praegu ole ka viletsamaid aegu, kui raha ei jätku.
„Raha ei piisa kunagi,” nendib Peksar. See, muide, on too Peksari kuulus lause, mida valla peal vallavanemast rääkides on lausa tsiteeritud.
Aga praegu, jah, on võimalik enam-vähem rehkendada, kui suur on tulu või kulu, on võimalik planeerida. Tollal ei olnud. Oli segane aeg. Üks kuu võis laekuda 10 000 krooni, teine kuu võis olla null taga. Peost suhu valda majandada oli ikka väga raske, meenutab Peksar.
Kui suur oli tollal valla eelarve, Peksar ei mäleta. Praegu on 1,2 miljonit eurot.
Kõige keerulisemad 25 aasta seast olid 2007. ja 2008. aasta. Masu. Riik pidas kinni kaevandusõiguse tasu. Virtsu lasteaed ootas rekonstrueerimist. Raha ei olnud. Pank laenu ei andnud põhjendusega, et valla seis on laenuandmiseks liiga kehv.
Vallavanem ei olnud kaugel otsusest koolid talveks kinni panna, sest ei olnud raha kütet osta. Aga kuidagi ikka saadi hakkama.
„Kas seda tunnet ei ole olnud, et aitab küll, kergitate mütsi ja ütlete hääd tervit?” – „On olnud küll!”
Kohalik võim on magus
Uurin, kuidas on võimalik, et 25 aastat ei ole Peksarit vallavanema ametist välja söödud. Kohalik võim teatavasti on magus. Võimalik, et kohalik võim on isegi kõige magusam võim.
„Eks ikka ole üritatud,” sõnab Peksar, muigab, mõtleb natuke ja ütleb siis: „Mina eelistan mõistlikku suhtumist. Kui keegi ütleb, et lepime kokku, mine ära ja tuleb järgmine, siis jah. Mulle vägisi-asi ei meeldi.”
Siiani pole öeldud. Niisama susimisest Peksar välja ei tee. Või hakkab vastu.
„Mis oskus see on – 25 aastat vallavanema toolil püsida?” – „Oskus kompromisse teha.”
„Kas oskus kompromisse teha või libedus?”
„Ei,” ütleb Peksar. „Libedusega ei saa! Kõigile ei saa nagunii meeldida!”
Peksar meenutab: neli aastat tagasi öelnud veendunud opositsionäär talle volikogus, et saab aru, et vallavanem ei ole s… iseloomu järgi, vaid on sunnitud olema. Seda võttis Peksar kui ülimat komplimenti. „Inimene sai aru,” ütleb ta.
„Kas mõne kooli julgeksite kinni panna? Või mis need kõige raskemad otsused on? Poliitilised enesetapud…”
„Kõige raskemad otsused on, kui peab kellegi lahti laskma,” sõnab Peksar ja lisab, et kui vaja, siis paneks kooli kinni küll. Kui vallavolikogu nii otsustab.
Ükski kinnipanek, ükski valdade ühinemine ei ole poliitiline enesetapp, kui inimestega rääkida, anda selge sõnum ja piisavalt aega. Mõtlen, et selleks peavad inimesed vallavanemat uskuma. Peab oma inimene olema, aga Eestis on vallavanemaid, kes on juhtinud nelja või viit valda.
„Mis Te rändvallavanemaist arvate? Täna siin, homme seal…”
„Mina nimetan neid professionaalseteks vallavanemateks. Mina ei ole professionaal, ma olen juhtinud ainult ühte valda,” sõnab Peksar
Ta lisab, et ta saab neist valdadest aru, kes ei ole leidnud oma inimest ja võtavad professionaali. Kuigi, jah, kaks esimest aastat on puhtalt õppimisaeg. Siis järgmised kaks võiks juba tööd teha. Järjepidevus peab olema.
Kui juht pidevalt vahetub, ega see vallale head tee. Kuus kuni kaheksa aastat pukis püsida oleks normaalne. Edasi oleneb inimesest. Kui ikka enam uusi ideid ja mõtteid ei ole, siis…
„Kas Teil on?” – „Oma arust on. Siiamaale ei ole keegi ütelnud, et ma vegeteerin, kuigi on neid, kes arvavad, et vallavanema amet pole muud kui üks lindilõikamine. Siis võib-olla annab paar-kolm allkirja ka.”
„Ei ole siis nii või?! Mis Te siis tegelikult teete?” – „Viimane töö oli katlamajade hankedokumentatsioon. 25 lehekülge.”
„Aga veel?” – „Jutul käiakse. Koolid, lasteaiad, teed. Igapäevane tegevdirektori töö. Valla palgal on 80 inimest. Valla kõige suurem projekt praegu on Virtsu kalasadam. Üle miljoni euro. See on kestnud neli aastat ja kestab vähemalt teist neli aastat veel. Rooglaiu sadamaga tegime algust.”
„Mis vallavanema töös toredat on?”
Peksar mõtleb. Toredat on vähe. Mõtleb veel. „Siis kui keegi ütleb aitäh!”
„Teil ikka süda valutab kah vallaasjade pärast? Ei ole lihtsalt amet?”
Peksar on just rääkinud Vatla mõisast, et pole tollega õieti nagu midagi teha, raha ei ole, aga halvale peremehele müüa ei raatsiks ka.
„Ikka valutab,” sõnab ta. „Kui ei valutaks, siis ei oleks õige asi!”
Hanila vallas kippuvat asjad olema nagu kolme lapsega peres, et ollakse üksteise peale armukade, igaüks kardab, et talle tehakse teiste arvel liiga. Need kolm last on Vatla, Virtsu ja Kõmsi piirkond.
Gladioolid ja orhideed
Kui Peksar parasjagu just valda ei juhi, kaob ta maist septembri alguseni rannaniitudele ja sohu orhideesid otsima. Mullu käis ta kahe kuu jooksul orhideesid otsimas üle päeva. Viimati käis kaks päeva tagasi, kohtas punast tolmpead, tumepunast neiuvaipa, muguljuurt, harilikku käoraamatut ja tõmmukäppa.
Pärin, mis Peksaril nende orhideedega õieti on. Orhideede hingeelu on Peksar uurinud tõsisemalt viimased paar aastat, möödaminnes ka varem.
Hanila vald jagab orhideeliikide poolest Eestis 2.–4. kohta. Paberite järgi kasvab Eestis teadaolevalt 35 liiki, Hanila vallas 30 ligi.
Peksar on leidnud ja üles pildistanud kah 30 liigi kandis, aga mitte kõiki Hanila valla omi, ja seda tahaks ta teha. Pildistamata on näiteks esimese kategooria kaitsealune rohekas õõskeel ja pisikäpp. Rohekat õõskeelt kasvavat Pivarootsis, Peksaril olevat koht teada, aga ta ei ole taime leidnud. Pisikäppa peaks tooma minema Virumaale.
„See aasta on väga kehv orhideeaasta, enamikku liike on näha kolm korda vähem. Peab järjekindlalt tuhnima,” nendib Peksar.
Tuleb välja, et pole too tuhnimine nii ohutu midagi, kui võiks arvata.
Maikuus, niimoodi järjekindlalt tuhnides, nina maas, sattus Peksar karu peale. Käis raksakas, Peksar tõstis pea ja 20 meetri kaugusel oli karu. Toetus käppadega männitüvele ja põrnitses Peksarit.
Arvo Tarmula elavneb ja uurib, kas Peksar pildistas ka. „Mina oleks küll pildistanud!” teatab Tarmula, aga Peksar ei pildistanud. Hakkas hoopis vaikse häälega haukuma. Haukumise peale läks karu minema.
Pärin, miks just orhideed.
„Ilusad on,” sõnab Peksar. Ja et orhideedes on salapära.
Peale orhideede armastab Peksar ka gladioole ja roose. Roosid on ema pärusmaa. Gladioolidega ütleb Peksar end olevat veidi tagasi tõmmanud, kuigi natuke, jah, ikka on. Muud huvid võtavad aja ära ja lilled on rohkem teiste pereliikmete harida. Pärin, kui palju see natuke teeb.
Natuke gladioole teeb 60–70 liigi ringis varasema 200 asemel, roose oli hiilgeaegadel üle saja sordi, aga vahepealsed talved võtsid kaks kolmandikku ära. Ema üritab nüüd taastada.
Küsin, kas Peksar nonde sadade õitega teeb kah midagi või närtsivad niisama peenra peal ära.
„Ei tee,” sõnab ta ja lisab, et peenra peal närtsimine on kõige ilusam närtsimine.
Arno Peksar
- Sündinud Tallinnas 27. aprillil 1961
- Haridus: Tallinna 37. keskkool, Tallinna 43. keskkool, EPA agronoomia
- Töö: Karuse kolhoos, aednik-haljastaja; Vatla kolhoos, peaagronoom; Hanila külanõukogu esimees aastast 1989, Hanila vallavanem aastast 1992
- Perekond: abielus, kaks täiskasvanud tütart
- Hobid: fotograafia, loodus, mesindus-aiandus, peotants, reisimine
Fotod: Arvo Tarmula.
