Südasuvine ajalookonverents keskendus keskajale ja 20. sajandile

Laupäeval Haapsalu kultuurikeskuses peetud ajalookonverentsi teemad ulatusid keskajast nõukogude aega.

"Tänane konverentsi on Tartu poole kreenis," nimetas SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumite juht Anton Pärn, vihjates sellele, et kaheksast esinejast viis oli Tartust – kas ülikoolist või Eesti Rahva Muuseumist.

21. korda peetava südasuvise konverentsi juhatas sisse Anton Pärn, kes käsitles 1990. aastatel Haapsalus Väike-Mere tänava arheoloogilistel kaevamistel päevavalgele tulnud leiumaterjali. Pärn keskendus ühele hoonele, mis 14. sajandi lõpus või 15. sajandi alguses ootamatus tulekahjus hävis.

Kuigi hoone konstruktsioonis ja leiumaterjalis oli palju viiteid Gotlandi mõjutustele, leidis Pärn, et päevavalgele tulnu on hea näide sellest, kuidas sissetulnute ja kohalik ehitustraditsioon omavahel põimunud on. 

Samast hoonest leiti ka linnakodanikule, kaupmees Ludovik Jungenile kuulunud sõrmus ja Jungeni nimi ongi ainus 14. sajandist teada olev linnakodaniku nimi.

Jaak Mäll Eesti Aajaloomuuseumist vaatles oma ettekandes piiskopilinnusest 1980. aastatel päevavalgele tulnud malmist koonusekujulise õõnega suurtükke, mille sarnaseid mujalt leitud pole. Mälli sõnul on Haapsalu suurtükid oma tehnilise teostuse poolest algelised ja ka nende tulistamisomadused olid kehvad. 

Mälli hinnangul võis tegemist olla 15.-16. sajandil vankerkindlustuste puhul kasutatavate suurtükkidega. "Linnuses ma neile kasutust ei näe, neid sai kasutada ainult välilahingutes," järeldas ettekandja.

Madis Maasing Tartu Ülikoolist rääkis oma ettekandes 1530. aastate piiskopivaenusele, mil Saare-Lääne piiskopitoolile pürgis kaks meest – Reinhold von Buxoevden ja markkrahv Wilhelm. Neist esimene oli kanda kinnitanud Saare-, teine Läänemaal. Ettekandja keskendus just kahe osapoole vahelisele propagandavõitlusele, kus üksteise võidu saadeti peamiselt erinevatele valitsejatele kirju, kus oma õigusi kaitsti ja vastapoolt mitmesgustes pattudes süüdistati.

Marti Malve Tartu Ülikoolist tutvustas konverentsil mullu suvel läbi viidud Haapsalu Võllamäe arheoloogilise uurimise tulemusi. Arheoloogidel õnnestus kindlaks teha võllamäe konstruktsioon ja muuhulgas avastati Võllamäe loodeosas kaks paralleelset müüri, mis võisid olla võllasele viiva tee aluseks. Leidudest tuli päevavalgele 16. sajandi II poolel ja 17. sajandi I poolel vermitud münte ja segatud luid.    

Konverentsi teine pool keskendus 20. sajandile. Tõnu Tannberg Tartu Ülikoolist rääkis 1914. aasta mobilisatsioonist Läänemaal, millega võeti I maailmasõtta Läänemaalt ligi 2700 inimese. Enamik Läänemaalt mobiliseerituid sattus 90. Oneega polku.

Ago Pajur Tartu Ülikoolist vaatles oma ettekandes maakondlikku omavalitsust Läänemaal 1917-1940. Pajuri sõnul on küll räägitud kahe maailmasõja vahelisest suurest poliitikast ja kohalikest omavalitsustest kuid maakondlikud omavalitsused on tähelepanu alt välja jäänud. Poliitilises kemplemisest ei jäänud puutumata ka Läänemaa maanõukogu, kuid ülejäänud Eestist erines Läänemaa selle poolest, et siin ei toetatud punaseid jõudude, samas kogus mujal vähepopulaarne Kristlik Rahvaerakond Läänemaal tunduvalt rohkem hääli.

Piret Õunapuu Eesti rahva Muuseumist käsitles oma ettekandes muuseumi kogumisekspeditsioone Pakrile ja Osmussaarele 1940. aastal. Et baaside lepinguga olid mõlemad saared antud Venemaale baaside rajamiseks, sunniti kohaliku elanikud evakueeruma. Eesti Rahva Muuseum kasutas viimast võimalust jäädvustada nende alade rahvakultuuri ja saatis Pakrile Gustav Ränga ja Osmussaarele Ferdinand Linnuse. "Kui halvas midagi head saab olla, siis hästi läks see, et rannarootslaste hetkekultuuri jäädvustasid kaks oma ala tippu," ütles Õunapuu. 

Pakrilt jõudis Eesti Rahva Muuseumi kogusse 378 eset, mille hulgas on viis muuseumi kõige vanemat eset. Lisaks jäädvustati enam kui 120 fotot ja 10 maja põhiplaanid. Osmussaarelt viidi  koos kirikuvaradega Tartusse muuseumi enam kui 430 eset, 250 fotot ja 25 maja joonised.

Viimase ettekandjana rääkis Kaire Tooming Haapsalu ja Läänemaa muuseumite sihtasutusest Haapsalu linnuse saatusest pärast seda. Muinsuskaitseameti arhiivis säilitatav kirjavahetus räägib kiriku remondiprobleemidest ja hoonele uue funktsiooni otsimisest. 1950. aastatel tekkis kava kirikusse ehitada spordihoone ning käärkambrisse ja ristimiskabelisse pidid tulema vastavalt meeste ja naiste riietus- ja dušširuumid. Kokku tulnud komisjon leidis siiski, et kiriku ümberehitamine spordisaaliks oleks uue spordisaali ehitamisest kulukam ja nii maeti see mõte maha. 

Kakskümmend aastat hiljem jõuti mõtteni, et toomkirikust võiks saada kontserdisaali, kuid ümberehituse alguseni kulus veel aastaid.  

Fotod: Urmas Lauri