2

Ene Pajula: Mis on palgalõhel sugudega pistmist?

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Igal aastal märtsi algul, naistepäeva paiku, kui on ilmunud eelmise aasta statistilised aruanded, tuleb Marianne Mikko ja ütleb, et kui kole! Meil on sooline ebavõrdsus, mis väljendub kõige teravamalt meeste ja naiste vahelises palgalõhes, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula (pildil).

Ene PajulaRiigikogu valimisteni pole enam aastatki, nii et poliitikud aktiveeruvad ja püüavad oma valijatele rohkem meeldida. Nii võttis Keskerakonna viimasel volikogul samal teemal sõna ka Edgar Savisaar, kes lubab, muidugi juhul, kui temast järgmine peaminister saab, igasuguste muude heade asjade tegemise kõrval likvideerida ka kurikuulsa soolise palgalõhe.

Sooline või ametialane?

Tegelikult tundub, et poliitikuid see asi sisuliselt üldse ei huvita, neid huvitab ainult teema, mille ümber saab lokku lüüa ja ennast rahvast hooliva jõuna näidata. Minu meelest meil soolist palgalõhet polegi; see, mis on, on pigem professionaalne ehk eesti keeli ametialane palgalõhe.

Sooline palgalõhe tähendaks seda, et sama hariduse, tööalase kogemuse ja muude võrreldavate tingimuste juures makstaks naistele täpselt samal töökohal vähem palka kui meestele. Näiteks riigikogu naisliikmed saaksid vähem palka kui meesliikmed, näiteks naiskoolidirektorid saaksid vähem palka kui meesdirektorid, naisnäitlejad vähem palka kui meesnäitlejad või mõnes tehases makstaks samade tükkide tegemise eest naistele vähem kui meestele ja nii edasi ja nii edasi.

Mind üldiselt teiste inimeste rahakoti sisu ei huvita – ma ei taha endale selle teadmise põhjal mingit ülearust meelehärmi tekitada. Sest ei saa salata: oleksin tõesti põhjatult haavunud, kui teaksin, et Lääne Elu peatoimetaja Andrus Karnau maksab mulle või Aidi Vallikule sama pika ja kaaluka arvamusloo eest vähem honorari kui mõnele meesautorile, näiteks Neeme Suurele või Jaanus Karilaiule, lihtsalt selle pärast, et me oleme naissoost ja emad. Pigem eeldan ma, et ohtrapalgalised poliitikud tutvustavad oma ja erakonna seisukohti tasuta.

Mida mina tahan öelda, on see, et nimetame asju õigete nimedega. Naised ei saa meestest vähem palka sellepärast, et nad on naised, vaid sellepärast, et nad töötavad ülekaalukalt sellistes ametites, kus palgad ongi keskmisest madalamad: õpetajatena, meditsiiniõdedena, õmblejatena, kultuuritöötajatena ja müüjatena. Seega väidan ma, et ahistamine ei toimu soolisel, vaid professionaalsel pinnal. Noor inimene peab juba ametit valides arvestama sellega, et ta teeb kas meelepärast tööd või saab head palka. Sugu mängib siin kaasa ainult selles võtmes, et n-ö naiste ametitesse eriti ei pürgita, kuna seal pole lootustki head palka saada.

Oi aegu ammuseid!

Tõsi on see, et ennesõjaaegses Eesti vabariigis maksti naistele põhimõtteliselt vähem palka kui meestele. See ei olnud otseselt seotud naiste alavääristamise ega soolise ahistamisega. Põhimõte seisnes selles, et (peaaegu) ükski enesest lugupidav abielunaine ei käinud palgatööl, vaid hoolitses pere eest, mehed seevastu pidid teenima piisavalt, et peret ülal pidada.

Naised, kes töötasid, polnud veel mehele läinud või olid juba vanatüdruku staatuses, kellest üldiselt eeldati, et neil ülalpeetavaid polnud. Muidugi oli ka abielunaiste seas erandeid. Näiteks koolijuht Elfriede Lender (1882–1974), kes oli esimese eesti soost Tallinna linnapea Voldemar Lenderi abikaasa, või ka Alma Ostra-Oinas (1886–1960), EV endisaegse ministri ja riigikogu liikme Aleksander Oinase abikaasa, kes töötas ajalehetoimetaja, advokaadi ja Tallinna linnavalitsuse nõunikuna.

Kuigi neid näiteid on tõesti üksikuid, ei saa võib-olla alahinnata ka tollast mälestust ja peaksime uskuma neid naisi, kes ütlevad, et enese tõestamiseks tuleb teha meestest rohkem tööd. Ja mis on võib-olla eriti kurb – naised ise ei ole väga varmad oma sookaaslasi toetama, andes valimistel oma hääle ikkagi pigem mehele.

Põhiseadusest väljas

Põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Seda, et ameti tõttu diskrimineerida ei tohi, pole sõnaselgelt öeldud – see käib ilmselt muude asjaolude alla, kui käib.

Tõsi on siiski see, et mõnel puhul saavad mehed sama töö eest tõesti kõrgemat palka kui naised, aga need kipuvad mõnes mõttes olema hädaolukorrad. Näiteks kui koolis pole ühtegi meesõpetajat ja selleks, et koolis oleks keegi, kes tunniandmise kõrval poiste tualettruumis korda peaks, on direktor sunnitud mõne meesõpetaja tööle meelitamiseks talle keskmisest suuremat palka pakkuma. Muidugi on mehed paremad läbirääkijad, nad on enesekindlamad ja riskialtimad. Nad ei võta vastu tööd, mille eest makstakse alla nende väärikust, pigem lepivad juhutöödega, kus saavad oma hinda dikteerida. Naised on tavaliselt alalhoidlikumad – parem varblane peos kui tuvi katusel. Kui ikka tahad oma kodukohas edasi elada ja üldse mingit palka saada, siis lepid pakutuga ega riski tingima hakata.

Niisiis, kui Edgar Savisaar, Marianne Mikko või kes tahes järgmine peaminister võtab selle n-ö soolise palgalõhe likvideerimise tõsiselt kõne alla, peab ta looma tingimused selleks, et tõuseksid õpetajate ja õdede, kultuuritöötajate, lasteaiaõpetajate, õmblejate ja müüjate palgad. Kui ta sellega hakkama saab, siis kaob ka sooline palgalõhe kui imeväel.

Ene Pajula, ajakirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
mingi+teema+peab+ju+äles+võtma+et+pildil+olla
mingi+teema+peab+ju+äles+võtma+et+pildil+olla

Sugudel on alati pistmist. Ka palgalõhed ja sooneutraalsed pistavad.

oeh
oeh
Jah, probleemiks on ka, et enamuses naiste poolt hõivatud sektorid (haridus, kultuur, jaekaubandus) on madalalt tasustatud (ning seegi on oluline näitaja – vanal ajal, kui õpetajad olid enamuses mehed, oli tegemist ühiskonnas austatud ja kõrgesti tasustatud tööga. Paraleelselt naiste siirdummisega valdkonda on aegade jooksul aga palgad vähenenud ja ametikoha maine ühiskonnas samuti) AGA! See on küll puhas rumalus, et sellist asja nagu sooline palgalõhe meil ei eksisteeri. Võta ükskõik millised kriteeriumid aluseks – vanus, perekonnaseis, laste arv peres, haridustase, töö valdkond, positsioon – kui ainukeseks muutujaks on sugu siis saavad naised ikka alatyi vähem palka. Analüütikutest meged saavad ca 30%… Loe rohkem »
wpDiscuz