Maris Kerge. Foto: Urmas Lauri
Haapsalu raudteejaama peasaalis on arhitekt Maris Kerge ja fotograaf Stina Kase koostöös loodud fotonäitus eesti balletilegendidest, kus paari moodustavad hiljuti loodud portree ja artisti ajalooline rollifoto.
„Näitus „Eesti balleti portreed” on tänuavaldus inimestele, kes on Eesti tantsukunsti arengu ja eksistentsi võtmeisikud,” ütles Maris Kerge. „Möödunu ja praeguse kõrvutamine ei juhi tähelepanu mitte üksnes eriala spetsiifikale, mis lubab laval olla piiratud hulga aastaid, vaid see on osutus silmaga nähtavaile avaratele tagamaadele.”
.
Nimi tagab edu
„Näituse üks salavõti oli, et ma jagan perekonnanime Ago-Endrik Kergega ja paljud arvasid, et ma olen tema sugulane,” rääkis näituse idee autor Maris Kerge.
„Ago-Endrik Kerge on ju nende kõigiga koos tantsinud, pildistamisel uuriti, kas ma olen Endrik Kerge tütar. Jõhvis küsiti isegi näituse avamisel,” naeris Maris Kerge.
Kui keegi tahaks muusikateemalise uurimuse teha, peaks ta perekonnanimi olema Pärt, kirjandusuurimuse edu tagaks Tammsaare. „Läheb palju lihtsamalt, nimi avab uksed,” ütles Maris Kerge, kelle isa on spordimees Enn Kerge.
Balletihuviline arhitekt
Maris Kerge on erialalt hoopis sisearhitekt, kes sattus balletiteema juurde selle tõttu, et teeb Eesti Televisioonile „Eesti lugude” sarja dokumentaalfilmi balletitantsijaist Age Oksast ja Toomas Edurist.
„Mul on suur huvi balleti vasti, käin palju teatris, aga nendega suheldes tekkis mõte näitus teha,” rääkis Maris Kerge Haapsalu näituse avamisel Lääne Elule.
Tekkis idee panna artisti ajalooline pilt ja nüüdisaegne võte kokku. „Ja siis tekkis küsimus, kellega seda teha, sest portreteerijaid on tänapäeval ju palju, aga kes neist oleks selline, kes oskaks portreteeritava karakterini jõuda. Et need pildid jääksid huvitavad. Palju nüansse oli…” lausus Kerge.
Fotograafide portfoolioid lapates jõudis Maris Kerge Stiina Kaseni, kes tegutseb vabakutselise autorina, jäädvustades peamiselt moodi, portreid ja pulmi.
„Stiina Kase on [Haapsalu muusikakooli direktori] Andres Kase õetütar. Kuna Andrese tütar oli minu klassiõde, siis hakkasimegi seda näitust koos tegema,” meenutas Haapsalu muusikakoolis õppinud Maris Kerge.
Randviir polnud trikitamisega nõus
Esimese hooga tahtsid Kase ja Kerge teha midagi lavastuslikku, panna portreteeritavad kostüümidesse, teha grimm.
„Teha need pildid tõesti teatraalsed,” ütles Maris Kerge. „Aga esimene, kellega meil oli pildistamine, oli Tiiu Randviir. Helistasin talle, et meil on pildistamisel selline mõte, et meil on stilist ja meil on ka meigikunstnik. Siis ta ütles, et mis asja! Mina annan tunde Estonia teatris, esmaspäeva hommikul kell kümme tulete, kui sobib, kui ei, siis… Ta oli nii radikaalne, ei tahtnud mingit lavastamist. Siis otsustasimegi, et me ei hakka seda tegema.”
Pildistamisel said Kase ja Kerge kogemuse, mida nad ei osanud oodata.
„Üllatus oli, et staažikail balletitantsijail on sära alles. Artisti sära!” ütles Maris Kerge. „Vaikselt tulevad sinna ja siis kaamera ees löövad särama. Ma sain aru, et nad said omal ajal tippu ja nimekaiks artistideks just selle tõttu, et mingi säde on neis inimestes. See ei sõltu vanusest. Kelles see on, selles on. Kelles pole, neist me lihtsalt ei tea midagi.”
Balletitippudest pole Kase ja Kerge seerias vaid kahte – Tiit Härm ja Ülo Vilimaa polnud nõus osalema. „Tegelikult oleks tahtnud, et see pildirida olnuks kõigist tippudest, praegu jäid augud sisse,” nentis Kerge.
„Ütlesid, et pangu varasemad tantsupildid, nüüdisaegseid nad ei taha. Mul endal tekkis ka korraks tunne, kas neist piltidest võib jääda mulje, et artist on vanaks jäänud, et tekib haletsustunne, et oleme piiri ületanud. Aga minu meelest seda küll ei tunneta,” osutas Kerge näitusel eksponeeritud fotodele.
Kuu aega Haapsalus peatuv näitus oli esimesena üleval Jõhvi kontserdimajas, siis Estonias, nüüd Haapsalu raudteejaamas ja siit edasi rändab see Pärnusse. „Vaatame, kas sealt edasi Tartusse ja Narva ka. Artistidel on ka gastrollid, neil on oma koduteater, aga käiakse ka mujal tantsimas. Selle näitusega on nad taas gastrollil,” lausus Kerge.
Sisearhitektist filmitegijaks
Kui Maris Kerge oli diplomeeritud sisearhitektiks saanud, pani ta pahaks, kui keegi tema alal tegutsema tükkis. „Et mis asja, kuidas nüüd on kõik meil sisearhitektid! Aga nüüd, kus ma ise teen filmi, kuigi ma pole seda õppinud, olen arvamisel, et inimeste suhtes peab olema leebem,” ütles sisearhitektist filmitegija Maris Kerge.
Esimene näpuharjutus filmi alal oli arhitektuuriteemaline. See on praegu riiulis ootamas.
„Kuna Age Oksa noorem õde on minu parim sõbranna, oli balletiringkond mulle tuttav. Kui Estonia balletitantsijad läksid Veneetsiasse gastrollile, kutsus Toomas Edur mind kaasa, sest teadis, et ma tegelen ka filmindusega. Ütles, et tulgu kaasa, õudselt huvitav! Sealt see hakkas kasvama,” lausus Kerge. „Õnneks on mul hea tiim, kellega seda filmi teen. Püsime õigel, professionaalsel rajal.”
Oma arhitektitööst pole Maris Kergel Läänemaalt näiteid tuua, kuid ta oli Kärdlasse püstitatud sõjas langenute mäletusmärgi arhitekt.
Läänemaa taust
Maris Kerge õppis Taebla koolis ja käis ka Haapsalus muusikakoolis ning seejärel asus kunstiakadeemias sisearhitektuuri õppima.
„Kui sa oled Taeblast, siis sa pead alati ütlema: „Ma olen Taeblast, see on seal Haapsalu lähedal,” ja kui ütled, et Eestist, siis pead lisama, et see on Soome lähedal,” ütles Maris Kerge.
Suvitamas ja puhkamas käib ta kodukandis, muud sidet enam pole. „Aga see tunne, et olen läänlane, on jäänud. Kui vehklejail või Kaia Kanepil läheb hästi, siis hõiskan, et see meie inimene!” rääkis läänlane.
