Spordistipendiumide teema on olnud viimase aja üks kuumemaid vaidlusküsimusi. Esimene suur samm stippide süsteemi korrastamiseks on põhimõtteliselt astutud. Oleme otsustanud, et riik suunab alates 2015. aastast 3,5 miljonit lisaeurot Eesti sporti, et toetada 5.-7. kategooria noortetreenerite üleminekut stipendiumidelt töölepingutele, kirjutab riigikoguliige Lauri Luik.
Aasta lõpuks kavandame muudatusi ka kohtunikele makstavate stipendiumide osas. Ühe variandina on laual hakata kohtunike tegevust kompenseerima maksuvaba päevarahaga. Analoogselt põhimõttele, mis kehtib täna välislähetuste puhul. Need teemad vajavad aga veel läbi rääkimist.
Spordistipendiumide kolmas oluline plokk puudutab elukutselisi sportlasi.
Praegu on riigikogu menetluses maksuseaduste muutmine. Kui me suudame jõuda konsensusele, siis oleks antud eelnõude raames võimalik lahendada ka profisportlaste küsimus. Loodan väga, et rahanduskomisjonis leitakse üksmeel.
Oluline on siinkohal taas rõhutada, et palga maksmine stipendiumina ei ole Eesti riigi seaduste kohaselt lubatud. Samas oleks Eesti spordile katastroof, kui hakkaksime tänasest päevast kõiki klubisid trahvima, kes siiani stippe on maksnud. Pallimängudega tegelevad klubid satuksid väga suurtesse raskustesse. Sponsorid ei pruugiks kaasa tulla, sportlased liiguksid paremini maksvatesse välisklubidesse jne.
Kui me soovime Eesti sporti edendada ja hoida, siis tuleb leppida teatavate erisustega (vähemalt ajutiselt). Nii ebameeldiv kui see ka meile ei tundu.
Olen suhelnud profisportlaste stippide teemal erinevate osapooltega ning kõik ootavad lahendust. Minu hinnangul võiks kaaluda järgmist varianti, mille olen edastanud ka rahanduskomisjonile. See ei pea jääma kehtima aastateks, kuid üleminekuperioodil (nt 5 aastat) aitaks leevendada tekkinud olukorda.
Profisportlased, kellele võib stipendiumit maksta, ei tohi olla vanemad kui noorsootööseaduses kehtestatud 26 eluaastat. Neile makstakse Vabariigi Valitsuse poolt määratud miinimumpalka, millelt tasutakse kõik nõutavad maksud ning mille alusel sportlane saab endale ka sotsiaalsed garantiid. Miinimumpalka ületav osa (nt piirmääraga 1000 eurot) oleks käsitletav stipendiumina.
Isikute nimekiri, kellele makstakse stipendiume, esitatakse spordialaliidule, kes esitab need maksuhaldurile, et oleks selge ja läbipaistev ülevaade.
Kuna välismängijad on kindlustatud eraravikindlustusega ega asu
hilisemalt ka Eesti Vabariigis pensionärina riigi poolt pakutavaid hüvesid tarbima, siis neile ei oleks miinimumpalga tasumine kohustuslik.
Lauri Luik
Tekib küsimus, miks just sportlased on selle 15 aasta jooksul saanud stipendiumi maksuvabalt. Teised kultuurivaldkonnad on stipendiumitest enamasti ilma jäänud, ehkki ühesugused reeglid peaksid nagu kõigile kehtima. Ühed kultuurivaldkonnad kõik. Ka meie riigis tuleks hakata vaatama palku ühesuguse nimetuse “töötasu” alt. Ja klubid, millised on seni maksu maksmata jätnud, peaksid need tagantjärgi ikkagi ära maksma. Vastasel juhul on see ebaaus ettevõtjate ja palgatöötajate ees.
Vot nüüd küsiks kaks küsimust, et mida rahastab Kultuurkapital ning miks riik on sellise spordipoliitika toetusmehhanismid loonud? Tuleb asju vaadata laiemalt ehk riik on üldiselt kultuuri rahastamisest spordirahastamise eraldanud segase mudeliga. Samas toetab riik otse riigieelarvest teatud kultuuriasutusi. Minu eelmise kommentaari mõte oligi, et kuna sport on ka osa kultuurist, siis peaks kogu valdkonna rahastamist vaatama tervikuna ning reguleerima üheselt, lihtsalt ja arusaadavalt.
Reform on olnud võimul juba ca 15 aastat ja alles nüüd on siis õige aeg. Samas on nad ise loonud nn stipendiumite ja mitte ravikindlustuse alla käivate isikute struktuuri ning asja untsu keeranud. Tase on see, et nüüd hakkavad samasugust suht keerulist ja mõtetut süsteemi looma selle asemel, et välja töötada uus ja sisuline ning süsteemne struktuur. Siiralt loodan, et tuleb see aeg kui kohale jõuab lõpuks ka mõistus…
Ei tule,tule ta…