Okase muuseum avab pühapäeval uue hooaja

„Ruumilise” kuraator Mara Ljutjuk on valinud näitusele tööd, mis teda ennast kõnetavad. Foto: Arvo Tarmula

Evald Okase muuseumis homme avatav näitus „Ruumiline” balansseerib absurdi piiril, loob võimaluse dialoogiks ja kombib vaataja sise– ja välisruumi piire.

Muuseumi esimesel ja kolmandal korrusel ning hoovi peal on eksponeeritud ruumilised objektid ja installatsioonid, millest osa on spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud kohaspetsiifilised tööd.

„Ruumilisus ei ole alati midagi õõnest. See võib olla ka mõtteline ruum,” sõnas näituse kuraator Mara Ljutjuk.

Ljutjuk tahab vaatajaile pakkuda absurdi– ja ruumielamusi, näidata, kui erinevalt võib ruumi käsitleda, suhtestuda ja nihestada. „Ruumiline” tõestab, et ruumilised võivad olla ka tasapinnalised objektid.

Üks näituse eksponaate on tasapinnaline, lame, lapik ring, mis teatud nurga alt muutub ruumiliseks, peegeldub, muutub ja mängib — ühel hetkel hakkab seal hõljuma päris kummalisi asju.

Kaarel Kurismaalt näeb ruumilisi, liikuvaid, akustilisi maale.

Näituse tunnustatuim kunstnik on Soome disainer Timo Ripatti, kes eksponeerib „Kalamehe unenägu” — hiiglaslikku, spinningutrossidest kokku pandud võrku.

Mullu noore kunstniku preemia pälvinud Marianne Jõgi eksponeerib akustilist süsteemi: suurt, plaatidest kokku pandud palli, mis on ühendatud stetoskoobiga.

Vaataja asetab stetoskoobi oma kehale ja tema keha helid, südamelöögid, võnked jms võimenduvad, moonduvad ja täidavad ruumi.

„Ruumiline” pakub ka väga erinevas suuruses kunsti hiiglaslikest objektidest nn millimeetriplastikani; Jass Kaselaane kogu ruumi täitvast hoomamatust objektist „väikeste jaburate” tõmblukkudega munade ja teatrikunstnik Iir Hermeliini loodud imepisikeste tüüpideni, kes elavad kodudes ja virutavad esemeid, millest panevad kokku näituse.

Okase muuseumi õue peale valmib Ott Kadariku ja Ralf Lõokese absurdne maastikuinstallatsioon. Selleks tuuakse hoovi neli ruumi ehitusprügi, millest kujundatakse maastik, kust nagu oleks välja rebitud puu — maastik astub dialoodi vahtraga, mis kasvab muuseumi õuel.

„Nii et avamisel me istume prügi keskel,” nentis Mara Ljutjuk.

Näitusel osaleb kokku 22 kunstnikku. Neid ühendab Mara Ljutjuki silmis temaga sarnane arusaam kunsti ja absurdi kooslusest.

„Kogusin siia kokku objektid ja kunstnikud, kes on minu jaoks väga tähendusrikkad. See on suure rõõmuga tehtud näitus,” ütles Mara Ljutjuk.