0

Hobused ja Udeküll — kes neid suudaks lahuta’

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

andres udekyll_calcyl Ruila kylliAndres Udeküll Calcyl. Foto: Külli Tedre

Eesti mullune takistussõidu meister Andres Udeküll koos Piret Kurisooga rendib Uuemõisa Talli juba pool aastat.

Talli õuel võttis Lääne Elu ajakirjanikke vastu Udeküll, tolmused ratsasaapad jalas ja ratsariided üll. Kurisoo pühib luuaga hiiglasuurt õue. Kaheks nädalaks Hiiumaalt Uuemõisa Talli appi tulnud vabatahtlik Ave Kokla jooksutab liivasel harjutusväljakul Udekülli Calcyli, 13 aastat vana holsteini tõugu hobust, väikest ja väledat.

Haapsalu lähedal on koguni kaks talli, aga kummalgi on oma suund. Ridala Tall Lihula maantee ääres Parila lähedal õpetab peamiselt lapsi. Uuemõisa on sporditall. 31 hobuse vormis hoidmine ja treenimine ongi Udekülli töö.

Udeküllil pole mõtet muid riideid selga pannagi, sest hommikust õhtuni ta peamiselt ratsutab. Ühe, teise ja kolmanda hobusega, et nad oleksid heas võistlusvormis ja areneksid.

Hobuste kodu

Udeküll tuli Haapsallu Pärnust mullu sügisel. Uuemõisa Talli omanik Hannes Rosin oli endale Tallinna külje alla uue talli muretsenud ja Uuemõisa oli saadaval. Udeküll otsis aga just kohta, kus oma kuut hobust hoida, sest üüritallis hobuseid pidada on kallis.

Rohense külas Uuemõisa taga oli nõukogude ajal KEKi herefordilaut. Nüüd on seal värske liivaga kaetud ja tuletõrjevoolikust märjaks kastetud harjutusväljak, ilus valge aed ümber. Karjamaal noolivad hobused tärkavat rohtu.

Vanas heinaküünis on maneež. Küün on küll hiiglama pikk, aga natuke kitsas suurte poognate võtuks ja takistuste ületamiseks.

Talliga tuli kaasa kaks pensionärieas hobust. Kuus on Udekülli omad, ülejäänud hobustel on omanikud — Hiiumaalt, Pärnust ja Tallinnast.

Hobuste omanikud maksavad renti, see aitab talli üleval pidada. Viimati tuli kostile süsimust hobune, kael pikk nagu kaelkirjakul, nosib aedikus heina ja uudistab ilma.

Töö, hobi ja lõbu

Omanik annab oma lemmiku rendile, kui tal ei ole endal aega ega võimalust hobust pidada. Kui kodukohas ei ole inimesi, kes hobuseid treeniksid, antakse nad kaugemaisse tallidesse haridust saama.

Udeküll õpetab hobuseid, tema abiline paneb hobuse talle ratsutamiseks valmis. Abilised on tavaliselt vabatahtlikud, need, kelle hobused on tallis rendil. Suurte võistluste eel on vabatahtlikke rohkem, muidu saab tallis hakkama kolme inimesega.

Udeküll on õnnelik, sest võib töö ja hobi vahele panna võrdusmärgi. Terve päeva võib ta ratsutada, hobuseid patsutada ja nende jalgu pesta. Ühe hobuse treenimiseks kulub umbes pool tundi.

Pärast treenimist pestakse hobuse jalgu, kui ratsu on higine, šampooniga üleni puhtaks. „Ise ka ei taha voodissse minna mustade jalgadega,” ütleb Udeküll. „Külm vesi jahutab ja võtab pingeid maha.”

Mõnel hobusel on tekk seljas, kuigi päike paistab ja ilm enam väga külm ei ole. Tekil on kaks ülesannet: annab sooja ega lase karval kasvada. Talvel, mil hobused lähevad karvasemaks, pügatakse nad ära, et nad ei higistaks ja näeksid võistlustel head välja.

Oma seppa tallil ei ole, kuigi Udeküll on ka hobuseid rautanud ja nende kapju lõiganud. Nüüd enam ei jõua.

Eestis on viis–kuus seppa, kes käivad tallist talli. Sepp tuleb talli tellida umbes iga poolteise kuu järel. Kui rauad läbi ei ole, on vaja kapju lõigata.

Igal linnul oma laul

Udekülli üks põhihobuseid on väike ja väle Calcyl. Eelmisel hooajal tõi Calcyl 28 esikohta. Soomest, Lätist, Leedust jm.

Oma teise hobuse, Oldenburgi tõugu Henriettaga tuli Udeküll Eesti meistriks. Henrietta on Tšehhist ostetud, kõrgejalgne, erk ja tundlik loom. Nii pelglik, et võistlustel pannakse talle kõrva– ja silmaklapid ning antakse rahustavat sööta.

„Varblane tõuseb õhku, juba ta väriseb,” ütleb Udeküll. „Aga hüppab hästi ja tallis ei karda midagi.”

Udekülli sõnul on kõigil tipphobustel mingi kiiks. Üks näiteks on boksis tige ja kuri, aga võistlusel jälle väga hea.

Calcyli eest tuli Udeküllil maksta 20 000 eurot, Henrietta sai ta aga 3000ga. Päris tipphobust aga alla 100 000 ei saa. Neid ostetakse–müüakse ka miljonite eurode eest.

Tasapisi pankroti poole

Eestis tuleb talle ja hobuseomanikke aina juurde, ratsasport muutub aina populaarsemaks.

Kas glamuurse ja kalli alaga võib ka rikkaks saada?

„Hobumajandus on ala, mis juhib sind vaikselt, aga kindlalt pankroti poole,” naerab Udeküll. „Rikkaks ei saa, aga hinge hoiab sul sees.”

Ratsaspordis ei ole mitte miski odav. Hobune on kallis, varustus on kallis, hobuse pidamine on kallis. Riik ratsasporti ei toeta. Hobuseomanikud peavad olema rikkad, kui nad tahavad, et nende hobused võistleksid ja võidaksid. Mõnel õnnelikul on ka sponsorid.

Olümpiale pole Eesti ratsutajad veel jõudnud, küll aga on hästi esinenud Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. Eesti tuntuimad ratsutajad on Gunnar Klettenberg ja Rein Pill.

Klettenberg võitis eelmisel nädalavahetusel Uuemõisa Talli ratsutamisvõistluse peaauhinna.

Ratsuta kas või surmani

Takistussõit on Udekülli põhiala. Ta on teinud ka kolmevõistlust ja tulnud selles isegi hõbemedalile. Kolmevõistlus tähendab kooli– ja takistussõitu ning krossi ehk kinniste takistuste ületamist maastikul.

Ratsutamise juurde sattus Udeküll üsna tavalisel kombel. Väike–Maarjas esimeses klassis käies ütlesid klassivennad ühel päeval: lähme trenni. Udeküll läks kah, küsimata, mis trenni minnakse. Järsku oldi hobusetallis ja Udeküll oli lõpuks ainuke, kes sinna pidama jäi. Esimest korda trenni minnes ei teadnud ta hobustest midagi, isegi mitte seda, et hobustel on varsad.

Treenerile ta esialgu ei meeldinud, olnud liiga väike ja nannipunni moodi, meenutab Udeküll nüüd, mil on hobustega tegelnud juba üle 30 aasta. Tipphobustega on ta käinud ka maailmakarikavõistlustel.

Mille taha tulemused jäävad, kas hobuse või ratsamehe?

„Mõlema,” vastab Udeküll. „Mida rohkem ja kõrgemal tasemel saad võistelda, seda rohkem õpid ja kaugemale jõuad. Sinna on mul pikk tee minna.”

Ratsasportlane ei pea jõusaalis kangi sikutama, kui ta Udekülli kombel 12 tundi päevas ratsutab. Füüsilise vormi hoidmiseks sellest piisab.

Udekülli sõnul on Eestis häid ratsutajaid küll, aga puudus on headest treeneritest. Ta püüab võistlustel õppust võtta kõvemailt kolleegidelt ja osaleda kursustel, kui mõni välismaine asjatundja Eestisse tuleb.

42 eluaastat ei ole ratsasportlasele veel mingi näitaja.

„Selle alaga võib tegelda surmani,” ütles Udeküll. On andekaid noori, aga on ka 60aastasi olümpial osalejaid.”

Valus kukkumine

Kui Udekülli nimi kahe u–ga Google’isse toksida, tuleb esimesena ette viide videole Luunja 2010 võistluselt. Seal ületab Udeküll 2.05 kõrget takistust. Hobune komistab, kukub ja teeb, pea ees, kukerpalli. Udeküll pääseb napilt hobuse alla jäämisest. Sekund hiljem teeb hobune tagurpidi kukerpalli ja on jalgel. Veel viiv ja Udeküll on sadulas.

Väiksena pidi Udeküll päevikut pidama. Märkis sinna ka kõik oma kukkumised. Sajanda kukkumise oli ta pidulikult punaseks värvinud.

Nüüd kukub ta harva, noori hobuseid välja õpetades. Murtud luudest pole ta aga pääsenud. Ühel võistlusel sai ta isegi lahtise luumurru, sellest on poldid jalas praegugi. Võõras hobune lõi kabjaga Udekülli jalaluu kildudeks.

Hobuste õpetaja

Udekülli amet — ratsastaja — tähendab hobuste õpetajat. Netis nimetab üks Pärnumaa hobusepidaja Udekülli kuldratsastajaks, kes olevat aga nii tagasihoidlik, et kui ajakirjanikud tallu tulid, oli Udeküll kadunud nagu tina tuhka.

„Kõike tuleb teha,” ütleb Udeküll oma ameti kohta.

Ta võtab täiesti noore hobuse ja hakkab seda ratsuks vormima. Hobused on nagu inimesedki — mõnega on hullult tööd, mõnega peaaegu üldse mitte. Hiljuti õpetas ta üht Hollandist ostetud hobust, oli teine otse metsast toodud. Pani esimesel päeval sadula selga ja võttis hobuse käekõrvale. Et hobune oli rahulik, istus selga ja läks.

Üks teine hobune oli aga nii metsik, et sellest ei saanud muidu jagu, kui tuli ta ära paaritada. Aasta pärast oli ta juba päris rahulik proua, kuigi omanikul läks terve hooaeg kaotsi. Võistlushobuseid tavaliselt ei paaritata.

Elu hobuste ümber

Ratsasportlase elu on pidetu — nende elu käib hobuste, mitte iseenda järgi. Nii on ka Udeküll koos hobustega rännanud. Inimestegagi, kes ei tea hobustest suurt midagi, puutub ta kokku peamiselt vaid poesabas. Kui argipäevad mööduvad tallis, siis nädalavahetused on võistluste päralt. Hea, kui need on Eestis, aga käia tuleb ka kaugemal. Mõnikord on laupäeval üks võistlus ühe hobusega, siis tullakse õhtul koju ja pühapäeval sõidetakse võistlusele teise hobusega.

„Võistlusel saad teada, kuidas sa hobust oled treeninud,” ütleb Udeküll. „Kui võidad, siis on see juba preemia.”

Udekülli amet — ratsastaja — tähendab hobuste õpetajat. Netis nimetab üks Pärnumaa hobusepidaja Udekülli kuldratsastajaks, kes olevat aga nii tagasihoidlik, et kui ajakirjanikud tallu tulid, oli Udeküll kadunud nagu tina tuhka.


Auto või hobune

Palivere mees Steve Julianus on verivärske hobuseomanik ja algaja ratsanik. Hobuse ostis ta aprilli lõpus, niisama kaua on ta käinud Uuemõisa Tallis õppimas.

Hobuseomanikuks sai Julianus nii, et alguses hakkas ta lapsega trennis käima, aga lõpuks hakkas asi endalegi meeldima. Auto oli tal juba enne ja nii ta Rita ostiski. Rita on 17 aastat vana, hobuse kohta eakas, aga algajale hea.

„Hästi veel välja ei tule,” ütleb Julianus ja loodab, et kui väljaku ääres keegi naerabki tema ratsutamist, siis vähemalt mitte kõva häälega.

Suurt ambitsiooni tal ei ole: „Kui vähegi välja tuleb, siis ehk võtan mõnest kohalikust väiksemast võistlusest osa.”

Praegu on ta isegi galoppi lasknud, aga „see näeb nii hirmus välja, et seda ma teen, kui keegi ei näe”.

Paliverest Uuemõisa taha jõudmiseks kulub 45 minutit. Tagasi niisama palju.

Hobustel on võlujõud! Ainuüksi ratsasaabaste pärast tasub hobune osta ja ratsutama hakata, sest need on ühtviisi elegantsed nii mehe kui ka naise jalas. Mis sest, et maksavad 400–500 eurot paar.

Lehte Ilves

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz