“Kes seda teab. Peab kokku lugema,” ütleb keskkonnaameti looduskaitse bioloog Ilona Lepik ja seirab nagu arupidavalt toatäit üksteise kõrval asetsevaid ümaraid plastvanne.
Plastvannid on täis vett ja sitikmusti kõrekulleseid, suuremaid, pisemaid ja vahepealseid. Justkui sabaga nööpnõelapead sagivad need ringi ja kogunevad seinte äärde ritta nagu elusad helmekeed.
Olen just Ilona käest küsinud, mitu kullest on tal tänavu üles kasvatada.
Mullu kasvas Penijõel paar tuhat kõret, kes asustati Manilaiule ning Läänemaa rannaniitudele. Ega see raske töö ole, aga teist aastat aitab Ilonat Rõudest pärit tüdruk Kadri Pärimets.
Kõresid elab Eestis väga vähe. Teadlased püüavad neid taasasustada. Tööd jätkub 40–50 aastaks, sest nii kaua läheb konnateadlase Riinu Rannapi hinnangul aega, et uus kõrede asurkond looduses elujõuliseks saaks.
Juttselg–kärnkonn ehk kõre
- Juttselg–kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise nimega Bufo calamita) on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne.
- Kõre areaaliks on Kesk– ja Lääne–Euroopa, Baltimaad, Valgevene, Lääne–Ukraina, Suurbritannia ja Edela–Iirimaa. Eestis leidub teda mandri lääneosas ja saartel.
- Kõre pikkus on kuni 10 cm, tavaliselt 6–7 cm.
- Eestis on kõre elukohti veidi üle kümne.
- Juttselg–kärnkonna uuem nimetus kõre tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ja võib vaiksel ööl kosta üle kilomeetri kaugusele.
Täismahus artiklit saab lugeda 31. mai Lääne Elu paberlehest.
Fotod: Urmas Lauri, Arvo Tarmula
pole konnasid,pole elu…Saasted on neid hävitanud ja keskkond on tasakaalust väljas.
Kõre, maja oli juba ammu olemas.. Tore, kui ohustatud liike kaitstakse!
Tüüpiline euro raha raiskamine. Inimesed võivad vireleda aga konnadele ja teistele loomade jaoks ehitati eraldi maja…