Tänavu möödus 450 aastat William Shakespeare’i sünnist 23. aprillil 1564, vähemalt nii arvatakse. Shakespeare ristiti 26. aprillil 1564, sest see on kirjas tema sünnilinna, lõunapoolsel Inglismaal asuva Stratford–upon–Avoni Püha Kolmainu kiriku (Holy Trinity Church) kirikuraamatus. Vanasti polnud sünnipäevad nii olulised, katoliku maailmas loeti inimest inimeseks alles pärast ristimist. Võib–olla sündis Shakespeare hoopis 21. või 22. aprillil, kuid välja on valitud 23. kuupäev, sest ta suri 23. aprillil 52 aastat hiljem. Kui ta suri oma sünnipäeval, on see vaieldamatult kurioosne.
Tema ema Mary Arden pärines suguvõsast, mille oli 1070. aastail aadliseisusse tõstnud William Vallutaja ise ja mis on üks Suurbritannia kolmest vanimast suguvõsast. 23. aprillil tähistatakse igal aastal Shakespeare’i sünnipäeva suurejooneliselt ja paraadiga tema sünnikodu juurest Henley tänaval ristimiskirikusse. Paraadil osalejad on riietunud 16.–17. sajandi rõivastesse ja pidustustest võivad osa võtta ka turistid. Mina ise juhtusin seal olema 23. aprillil 1966 ja toona oli linnas massiliselt turiste. Kindlasti oli ka tänavu Stratfordis sel päeval suur rahvahulk, kes soovis austada linna ja kogu Inglismaa suurt poega. Stratford–upon–Avon kuulub muide UNESCO maailmapärandi hulka.
Arvatakse teadvat, et William Shakespeare on läinud ajalukku maailma ühe suurima draamakirjanikuna. Ta olevat muuhulgas kirjutanud „Tõrksa taltsutuse”, „Romeo ja Julia”, „Suveöö unenäo”, „Veneetsia kaupmehe”, „Hamleti”, „Kaheteistkümnenda öö”, „Othello”, „Macbethi”, „Henry VIII” ja veel 26 näidendit, 154 sonetti, kaks pikka jutustavat luuletust ja terve hulga muid värsse. Vähemalt nii arvatakse, sest kuigi on hulk asju, mida Shakespeare’ist teatakse, on ka palju tõiku, mille tõepärasuses tänapäeval kaheldakse.
Väike William sai tõenäoliselt hariduse Stratfordi ladina koolist, mille asutas linn 13. sajandil. See oli ingliskeelsetes maades levinud koolitüüp. Algselt oli kooli eesmärk õpetada õpilastele ühe või kahe Euroopa keele grammatikat, neist üks oli tavaliselt ladina keel. Seal omandas Shakespeare ilmselt oma ladina keele oskused. Säilinud pole aga ühtki dokumenti, mis seda kinnitada võiks. See on arvamus, mis tugineb tollastele linnas valitsenud traditsioonidele ja isa sotsiaalsele staatusele. Williami isa pärines renditalunike seisusest. Olles kõrvale pannud pisut raha, õnnestus tal abielluda rikka maaomaniku tütrega ja ajapikku sai ta linnas tähtsa ameti. Isa äriedu oli muutlik ja arvatavasti pidi noor Shakespeare õpingud katkestama 11aastaselt. Mõne aasta olevat Shakespeare samas koolis ka õpetajana leiba teeninud.
Paljusid andmeid William Shakespeare’i elust peetakse kahtlaseks, kuid arhiividest on osale faktidele ka kinnitust leitud. On uurijaid, kes on siiski pannud kahtluse alla, et Shakespeare ise on kõigi oma näidendite autor. Neile ebaselgeile asjaoludele lisanduvad kõikvõimalikud kuulujutud ja legendid, mida on rahvasuu tema elulookirjeldusse põiminud ja mis sageli moodustavad suurema osa tema biograafiast. Läinud sajandil jagas küsimus, kas William Shakespeare kirjutas oma tööd ise, hindajad kahte leeri. Niinimetatud stratfordlased leiavad, et nii see on, antistratfordlased aga kahtlevad Shakespeare’i autorluses. Viimasesse rühma kuuluvad muuhulgas ka psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud, ameerika poeet Walt Whitman, filmigigant Orson Welles ning õpetaja ja religiooniuurija John Thomas Looney (vastaste tegelik eestseisja).
Stratfordlased toovad oma seisukohtade kinnituseks esile, et William Shakespeare mängis oma näidendites ka näitlejana, kuid ta ei liikunud koos näiteseltskonnaga ringreisidel mööda maakohti. Antistratfordlased peavad siiski küsitavaks, kas Shakespeare’il, kes oli üsna kehva haridusega, oli ikka ligipääs kogu sellele kraamile, mis nende teoste autoritel oma tööks vaja oleks läinud. Teised argumendid Shakespeare’i autorluse vastu on, et pole leitud ühtki tema käega kirjutatud käsikirja ning ta ei nimeta oma testamendis näidendeid sõnagagi.
Üks antistratfordlaste kaalukamaid argumente on Shakespeare’i kolm allkirja testamendil. Need moodustavad poole teadaolevaist William Shakespeare’i käekirjanäidistest ning kuna need on varasemast teada käekirjanäidistega sarnaselt nii kohmakad ja ebaselged, tundub, nagu oleks suur kirjanik osanud vaevu oma nime kirjutada.
Uurijad, nagu Brenda James, väidavad neil olevat tõendeid, et teoste tegelik autor on Shakespeare’i emapoolne sugulane Sir Henry Neville. Nimetatud on ka selliseid nimesid nagu filosoof Sir Francis Bacon, poeet, draamakirjanik ja tõlkija Christopher Marlowe ja õukondlane, draamakirjanik, poeet ning kultuurimetseen Edward de Vere, 17. Oxfordi krahv. Sageli otsivad antistratfordlased tekstidest varjatud sõnumit ja spekuleerivad sarnasuste üle ülalnimetatud kandidaatide elu ja Shakespeare’i teoste vahel.
Stratfordlased lähtuvad siiski olemasolevaist ja tollastest dokumentidest ning pole leitud midagi sellist, mis viitaks, et teoste autor võiks olla keegi muu kui Shakespeare. Nende hinnangul pole leitud ka midagi sellist, mis viitaks, et Shakespeare’i autorlus oleks juba tema eluajal kahtluse alla pandud. Antistratfordlaste teooriad hakkasid siiski esile kerkima alles 200 aastat pärast Shakespeare’i surma. Vaidlus käib edasi. Pole aga vahet, kes draamad kirjutas. Selle vastu, et need on head, ei saa keegi vaielda.
Shakespeare suri 23. aprillil 1616 vana kalendri järgi. Sellega seoses on kurioosne, et hispaania kirjanik Miguel Cervantes, täisnimega Miguel de Cervantes Saavedra, kes kirjutas „Don Quijote” (või täisnimega „Don Quijote La Manchast”), suri samuti 23. aprillil 1616.
Kui olla päris korrektne, sündis ja suri Shakespeare 3. mail, vastavalt 1564. ja 1616. aastal. Seda sellepärast, et Hispaania läks Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile juba 1582 ja siis kadus vahelt kümme kalendripäeva. Inglased võtsid Gregoriuse kalendri kasutusele 1752, Eestis tuli aga oodata 1918. aastani.
Veel üks asi. Tuntuim Shakespeare’i tsitaat on Hamleti öeldud „Olla või mitte olla?”. Kui ta seda ütles, ei hoidnud ta aga käes pealuud. Seda tegi ta näidendis ühel teisel puhul.
Tõlkinud Kaire Reiljan