Tõnis Padu haigestus umbes kuu aega tagasi, ööl vastu kolmapäeva lahkus ta jäädavalt. Arhitektiharidus käes, töötas ta üle 20 aasta maakonnaarhitektina. Viimased kümme aastat oli ta linnavalitsuses muinsuskaitseametnik. See tähendas, et muinsuskaitseamet andis osa oma ülesandeid omavalitsusele üle.
Kuigi Tõnis Padu oli hariduselt arhitekt, oli ta oma hingelt muinsuskaitsja ja sel alal autoriteet. Muinsuskaitse oli Padu südameasi juba siis, kui ta töötas maakonnaarhitektina ja see teema ei kuulunud tema tööülesannete hulka.
„Temas oli erilist minevikutunnetust. See tekib, kui väikese lapsega tegeleb vanem inimene, kes tekitab aegade sideme. Tõnisel oli selleks vanaema,” ütles Jaago.
Kuigi ka see ei kuulunud tema tööülesannete hulka, hoidis ta oma jalutuskäikudel mööda Haapsalut silma peal kõikvõimalikel kaevamistel ja kui midagi põnevat silma hakkas, andis sellest ka teada.
„Padule on ette heidetud liigset autoritaarsust, sest ta nõudis reeglitest kinni pidamist, keelas plastaknaid panna ega lasknud vanalinna väga suuri maju ehitada,” rääkis Jaago. Padu ei peljanud oma arvamust välja öelda ja peale hüpata ka tuntud tegelastele.
Jaago meelest oli Padu mõneti vastuoluline. Ühelt poolt konservatiiv, kes austas traditsioone, teisalt võis teha väga edumeelseid samme. „Ega ta klaasi ja betoonigi vastu olnud ja tahtis ka uut arhitektuuri Haapsallu tuua,” lisas Jaago.
Jaago hinnangul oli Padu planeerija ja planeeringute tegijana tugevamgi kui arhitektina, kuid tema eriline huvi oli kaardid ja toponüümika. Kui Haapsalus taastati vanu tänavanimesid, oli ta üks nimenõukogu liikmeid, ja kui tegemisel oli mõni uus kaart, püüdis Tõnis sinna sokutada mõne vana, unustatud kohanime.
Padus polnud kadedust — ta ei hoidnud oma teadmisi endale, vaid jagas neid meeleldi.
Padus oli ka seiklejahinge, kes armastas omal käel ringi reisida. „Olen temaga palju mööda Läänemaad ringi sõitnud. Ta oli äärmiselt uudishimulik ja need sõidud olid väga põnevad,” rääkis Jaago.
