Urmas Reinsalu poliitiline avaldus seoses rahvusvahelise julgeoleku olukorraga

Lahkuva kaitseministrina otsustasin Riigikogu ees esineda poliitilise avaldusega, et peatuda viimastel aastatel kaitsevaldkonnas tehtul, aga ka eesseisvatel väljakutsetel ja eesmärkidel, ütles kaitseminister Urmas Reinsalu eile riigikogus peetud kõnes.

Sellised avaldused, nagu te hästi teate, pole tavapärased. Kuid tavapärane pole ka neil nädalatel ja ilmselt eelseisvatel kuudel ja aastatel Eestit ümbritsev julgeolekukeskkond. Kuigi Eesti enda sõjalise kaitse arendamine toimub pikaajaliste plaanide järgselt, mille aluseks on erakondadevaheline konsensus põhilistes riigikaitselistes küsimustes, on meie lähinaabruses toimuv kriis mõjutanud kardinaalselt kogu Euroopa julgeolekut, seda eriti Venemaaga piirnevate riikide jaoks.

Tänasel päeval pole pakilisemat küsimust Eesti riigi jaoks kui julgeolek. Nagu teate, täitub meil nei päevil 10 aasta NATO liikmelisusest. Eesti kaitsevõime on selle ajaga palju muutunud, aga muutunud on allianss ise. Kuigi kriitikuid ja skeptikuid leidub rohkelt, olen veendunud, et tänane NATO on sõjaliselt tugevam kümnenditagusest. Tõsi, kaitsekulude olukord Euroopas tervikuna valmistab muret ja see on mitme liitlase puhul ikka veel majanduskriisist alguse saanud langustrendis.

Kuid tänane NATO on reaalselt kokku harjutanud, sõjaliselt karastunud ja kogenud organisatsioon. Alates Venemaa agressioonist Gruusia vastu 2008. aastal pole meil Brüsselis ega liitlaste juures vaja enam pidevalt müügimehena kollektiivkaitse tähtsust jutlustada. Põhja-Atlandi leppe artikkel viiest lähtuv kollektiivkaitse on saanud iseenesestmõistetavaks ka pärast külma sõda ja sellest on taaskord saanud NATO põhiülesanne.

Viimastel nädalatel on mitmed läänepoliitikud mulle kinnitanud, et saame alles nüüd aru, et teil oli kõik need aastad, kui me pidasime teid paniköörideks, tegelikult õigus. Kui Gruusia sõda oli enamiku läänemaailma jaoks ebameeldiv äratuskell, siis Ukrainas toimuv pole muud kui tuletõrjealarm või geopoliitiline maavärin.

Rahvusvaheline kogukond pandi ootamatult fakti ette, et 21. sajandi Euroopas käivadki asjad nii, et üks naaber tungib oma sõjaväega teise riiki ja korraldab seal n-ö referendumi ja annekteerib endale meelepärase territooriumi, ilma igasuguse rahvusvahelise õiguse või moraalse katteta.

Eesti riik peab tegema rahvusvaheliselt kõik, et ülbitsemine saaks vastuse ja kuritegu karistuse. Ilmselt leidub ka meil küünikuid, kes küsivad, et miks Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv üleüldse Eesti jaoks korda läheb? Aga ma loodan, et valdav enamik inimesi mõistab, et kui selline käitumine kujuneb aktsepteeritud normiks rahvusvahelistes suhetes, siis ei saa unerahu olla mitte ühegi sellise agressorriigi naabril ja mitte ainult naabril.

Kuna Venemaa kodanikke elab absoluutselt kõikides Euroopa riikides, siis lähtuvalt Moskva retoorikast võiks Krimmi-laadne stsenaarium taaslavastamisele tulla ükskõik kus. Küll vajaduse korral ka näitlejaid, lavakunstnikke ja kostüüme leiab. Ning arvestades Kremli senist stoilist reaktsiooni lääne hoiatustele, ei saa taolisi referendumeid enam tulevikus pidada täiesti välistatuks.

Vastupidi, sellest võib kujuneda uus muster. Lugege vaid Venemaa presidendi eilset kõnet, kus ta selgitab oma teoviisi õõvastavaid motiive. Samas ma kinnitan kõigile ja ma rõhutan seda veel kord: Eesti Vabariik ei pea tundma hirmu.

Me oleme hästi kaitstud, paremini kui kunagi varem. Kuid Venemaa käitumine peab kaasa tooma põhimõttelise muutuse sellest, kuidas me ise oma julgeolekut näeme ja kuidas sellesse panustame ja meie enda kõrval peab seda tegema terve demokraatlik läänemaailm.

Ootamatult, kuid vääramatult elamegi uues julgeolekukeskkonnas. Küsigem endilt, kuidas selles rahvusvahelist õigust jalge alla tallavas keskkonnas endaks ja sõltumatuks jääda. Mida peame tegema endistviisi ja mida ümber mõtlema või muutma.

Esiteks tahan ma toonitada, et minu hinnangul on Eesti riik halvenenud julgeoleku olukorraks siseriiklikult valmistanud. Markeerin järgnevalt märksõnadega peamised arengusuunad ja teemad, mis on meie sõjalist riigikaitset viimastel aastatel iseloomustanud. Esiteks, meie kehtiva sõjalise riigikaitse arengukava juhtpõhimõtteks on piiratud ressursside tingimustes luua võimalikult tõhus toimiv ja tõsiseltvõetav kaitsevägi. Oleme tõsiselt analüüsinud Vene-Gruusia sõja järelmeid. Kaasaegne sõda on kiire, konflikt võib esile kerkida ootamatult ja vastane ei anna pikka aega valmistumiseks. Sellest eeldusest lähtudes oleme oma kaitseväge reforminud, oleme jõudsalt liikunud paberarmeelt reaalselt kasutatavale ja võimalikult hästi varustatud kaitseväele. Meil puudub luksus aina planeerida ja ehitada, arendada unelmategagi, mis võib olla valmis 20 aasta pärast. Meil on vaja kaitseväge, mis on kohe kasutatav.

Teiseks, oleme vastu võtnud otsuseid bürokraatia vähendamiseks kaitseväes ning keskendunud kaitseväe tegeliku kaitsevõime kasvatamisele. Meie selge eesmärk on täielikult varustatud ja relvastatud kiirreageerimisstruktuur. Oleme otsustanud rajada tänapäevased väljaõppetingimused juba olemasoleva taristu põhjal. Oleme vähendanud staape ning ühtlustanud sõja- ja rahuaegseid juhtimisahelaid. Kolmandaks, Venemaa agressioon Ukrainas, sealhulgas suuremahuliselt planeerimata õppused meie idapiiri taga, tõestavad luure ja eelhoiatusvõime prioriteetsust. See valdkond peab jääma esmatähtsaks ka tulevikus. Kiirelt on küpsemas meie erioperatsioonide võime. Mahukamatest ja olulisematest hangetest mainin veel jalaväe lahingmasinaid, liikursuurtükke ja tankitõrjet, töö nende hangetega on käimas. Ämari lennuväli on valmis vastu võtma ja opereerima liitlaste lennukeid, me ei saa rääkida kaitsevõimest ilma vabatahtlikkuse kaitse tahteta. Kõigi näitajate järgi on Eestis arvestatav ning eriliselt teeb rõõmu noorte teotahe.

Kutsun kõiki kodanikke üles liituma Kaitseliiduga, aga samuti ühiskondlikult tänu avaldama Eesti välisoperatsioonidel teeninud veteranidele.

Ma olen uhke selle üle, et meie ühiskond pole muutunud halvas mõttes euroopalikuks heaoluühiskonnaks, mida iseloomustab moraalne maha relvastumine ja julgeoleku enesestmõistetavaks pidamine. Esmaspäeval kinnitasin ma uue kava, et kaasata vabatahtlikke rohkem Eesti riigikaitsesse. Kõigil inimestel peab vastavalt oma huvidele ja võimetele olema võimalik oma panus anda.

Palju on tehtud, kuid uus reaalsus nõuab meilt rohkem. Esiteks, Eesti riik ei tohi sõjalise või muu kriisi tingimustes lakata funktsioneerimast. Me peame sisuga täitma riigikaitse laia käsitluse. Esmakordselt võttis valitsus läinud kuul vastu riigikaitse laiapindse arengukava. Sõjaline kaitse on riigikaitse peamisi sambaid, kuid mitte ainus.

Pea kõigil ministeeriumidel on kohustus mõelda riigikaitselistest vajadustest lähtuvalt ning ministeeriumide üleselt Riigikantseleis peab hakkama toimima riigikaitse koordinatsioonifunktsioon. Selleks tuleb läbi mõelda seadusandlik raamistik. Kaitseministeeriumis käib töö riigikaitseseadusega, mis peaks ilmavalgust nägema käesoleva aasta lõpuks. Samuti vajab uuendamist kehtiv, nelja aasta tagune riigikaitsestrateegia.

Sõjalise kaitsevõime seisukohalt ei ole küsimus täna vaid 2% kui numbris. Küsimus on selles, et vajame senisest kiiremas tempos oma iseseisva sõjalise kaitsevõime väljaarendamist. Me vajame reaalse kaitsevõime rakendamise huvides kahte brigaadi. Ühe brigaadi tegutsemisvõime saavutame aasta perspektiivis.

Praeguse rahastamistasemega on teise brigaadi täielik relvastamine ja varustamine ette nähtud peale 2018. aastat. Peame tegema pingutuse saavutada see varustatuse tase varem, koos esimese brigaadi täieliku soomusmanöövervõimega varustamisega. Mul on hea meel parlamendile teatada, et meie läbirääkimised Hollandi Kuningriigi kaitseministeeriumiga lubavad juba sel aastal sõlmida sellekohase lepingu, nii et Eesti saab endale järgmisel aastal esimesed jalaväelahingmasinad.

Kõike seda arvestades kutsun parlamendis esindatud erakondi üles arutama ja sõlmima parteide ülese rahvusliku kaitse kokkuleppe, mille eesmärgiks oleks saata Eesti ühiskonnale ning meie avalikule ja erasektorile selge signaal kaitsevaldkonna tähtsusest, aga samuti leppida kokku lähiaastate põhilistes eesmärkides, lähtudes muutunud, põhimõtteliselt muutunud julgeoleku olukorrast.

Head kohalviibijad! Tahaksin veel kord tulla tagasi rahvusvahelise mõõtme juurde. Septembris toimub Walesis NATO tippkohtumine. Meie huvi on, et tippkohtumise keskne sõnum oleks see, et NATO põhiülesanne on muutunud oludes kollektiivkaitse. See tuleb sisustada konkreetse tegevusega, selleks, et NATO säilitaks pärast Afganistani operatsiooni koostegutsemisvõime suuremahuliste sõjaliste operatsioonide tarbeks kollektiivkaitse huvides.

Selleks on ennekõike vajalikud liitlassuhted Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel. Ja selleks on vajalik tõsiseltvõetav Euroopa panus ühisesse kaitsesse ja mitte pidev Ameerikale lootma jäämine. Ja selleks on vajalik ka kiire, tark ja sihikindel tegutsemine kollektiivkaitse tugevdamise nimel.

Eesti pakkus esimese riigina Euroopas NATO-le välja konkreetsed ettepanekud alliansi heidutusvõime suurendamiseks. Suurem arv õhuturbelennukeid Balti regioonis on selle esimene tulemus. Ühendriigid saatsid oma lennukid meie regiooni vaid mõned päevad pärast palvet. Oma otsusest saata oma sõjalennukid teatas esmaspäeval ka Suurbritannia valitsus.

Olen kahe aasta jooksul ise näinud, kuulnud ja mõistnud, milline on Eesti rahvusvaheline julgeoleku kuvand. See pole ääremaa kuvand, vaid tõsiselt võetava liitlase oma – riigi oma, kes teeb, mida ütleb ning kes ei lase liugu teiste najal. Sisul põhinev kuvand on väikeriigi suurimaid valuutasid.

Siinset kõnet ette valmistades meenus mulle, kuidas ironiseeriti paari kuu eest minu Ühendriikides väljaöeldud mõtte kallal, et me igatseme Euroopast lahkunud Ühendriikide tanke ja vajame Eestis liitlaste sõjalist kohalolekut.

Mul on hea meel öelda, et mõned nädalad tagasi tõid Ühendriigid Euroopasse 30 tanki tagasi. Ja debatid, mis praegu Washingtoni koridorides käivad, annavad tunnistust palju rohkemast kui Ühendriikide valmisolek toetada Euroopat vaid ühe tankipataljoniga.

Euroopa julgeolek on tänase päeva seisuga Ühendriikide otsustajate mõttelistel kaartidel tagasi ja see on üks kesksemaid meie julgeoleku tagatisi. Me peame töötama selle nimel, et see ka nii jääks. Eilne Varssavis antud Ühendriikide asepresident Joe Bideni teade, et Ühendriigid on valmis kaaluma roteeruvate väeüksuste toomist meie regiooni, on äärmiselt tähtis ja teretulnud signaal.

Mul on hea meel teatada, et eile saavutasin põhimõttelise kokkuleppe Poola kaitseministriga selleks, et lähitulevikus osaleksid Eesti õppustel Poola õhutõrjeüksused. Meil on julgeolekudefitsiit ja seda tuleb kompenseerida kiiresti ja mõjusalt.

Me vajame liitlaste kohalolekut ja me peame siin regioonis näitama üles valmisolekut ise rohkem panustada. Palju enam peame muutunud oludes julgeoleku vallas koostööd tegema Põhjala-Balti regioonis. Balti koostöö toimib tõusude ja mõõnadega.

Regulaarselt kohtume ka Põhjala riikidega, tihti ka koos Balti ja Põhjala riigid, kuid nii kaua, kuni Soome ja Rootsi ei kuulu NATO-sse, on täiemahuline regionaalse koostöö potentsiaal saavutamata. Kogu regiooni julgeoleku huvides on Rootsi ja Soome liikmelisus NATO-s. Muutunud julgeolekusituatsioon näitab, et taolises kriisis, nagu praegu, pealtvaatajaks jääda on ülimalt ohtlik. NATO artikkel 5 rakendub vaid NATO territooriumil.

Teiseks tõsiseks ja pärssivaks teguriks on Läti ja Leedu madalad kaitsekulu. Ja see ei tohi olla ettekääne meile, vaid see on probleem, mitte vabandus. Kirjutasin täna kirja oma Läti ja Leedu kolleegidele palvega kaaluda tõsiselt kaitsekulude tõstmist. Mõistagi on see nende riikide sisepoliitilise otsustamise koht, kuid paratamatult võetakse meid kolme tihti ühe regioonina, nii ka NATO kaitseplaanides. Meil on sarnased väljakutsed, mistõttu peaksid vastused väljakutsetele olema võrreldavad ja mitte kordades erinevad.

Täna, homme ja nähtavas tulevikus peame tegema kõik, et Ukraina kriis võimalikult rahumeelse lahenduse ja Venemaa käitumine rahvusvahelisel areenil adekvaatse vastuse saaks. Peame ausalt tunnistama, et tänane vastus läänemaailma poolt on olnud ebapiisav ja kriis on eskaleerunud. Läänemaailm ei sanktsioneerinud Gruusia agressiooni järel piisavalt Venemaad ja see julgustas agressiooni kordama.

Kui praegu lääne survel ei suudeta agressorit sundida taanduma, siis jääb Euroopa julgeolekukriis kestma. Rahvusvahelise kogukonna võime kaitsta oma väärtusi on otsene Eesti julgeoleku huvi. Täna on väärtuspoliitika ja huvipoliitika Eesti Vabariigi jaoks 100% kattuvad mõisted.

Meie ühiskond peab olema tugev. Ma tahan siiralt tunnustada selles kriisis Ukraina rahva südikust. Nad pole allunud massiivsele infosõjale ega provokatsioonidele. Ja ühiskonna sidusus kriisisituatsioonis on kõige otsustavama kaaluga.

Peame õiges kontekstis ka Eestis mõtestama Venemaa agressiooni käekirja: esiteks, sisemise kriisi pinnalt tekitada riikidevaheline kriis, mis läheb üle jõudu kasutavaks julgeolekukriisiks. Ja see on meie jaoks reaalsus, millest peame tegema määravaid järeldusi ka Eesti sisejulgeoleku vallas. Kuid kõige aluseks on ühiskonna sidusus. Ja seega teeb agressor katse esmalt rahva kokkuhoidmistunne hävitada.

Psühholoogiline kaitse, üksteise märkamine ja kokkukuuluvustunne on vundament meie julgeolekule. Kordan oma kõne alul toodud mõtet: me ei pea tundma hirmu.

Ainus, mida peame kartma, on hirm ise. Me peame muutunud oludes oma tegevusi kiretult muutma, seades keskmesse julgeoleku. Ja maailm on täna ohtlikum, kui ta oli sõna otseses mõttes eile. Kuid me pole selles maailmas üksi ja me ei istu käed rüpes.

Austatud Riigikogu! Ma tänan teid asise koostöö eest kaitseministri ametis! Aitäh teile!

Urmas Reinsalu, Riigikogus 19. märtsil