Kui Euroopa Liit koos looduskaitseseadustega Eestisse jõudis, selgus, et siin on veel palju mujal hävinud või haruldaseks muutunud loodusväärtusi.
Üheks niisuguseks hapraks aardeks on allikad. Eestis on umbes 10 000 allikat. Eesti inimesed on allikaisse aegu erilise austusega suhtunud, see on allikaid hoidnud.
Kui lähemalt vaadata, on olukord ka Eestis ideaalsest kaugel. Allikad on kadunud või nende veehulk vähenenud ja veekvaliteet halvenenud.
Euroopa Liidus, ka Eestis, pööratakse järjest suuremat tähelepanu ühtedele iseäranis haruldast tüüpi allikatele, sellistele, mille veest settib välja nõrglupja.
Nõrglubjaallikad on kaitstavate elupaikade nimekirjas lausa tärniga tähistatud ja erikohtlemise alla võetud. Miks? Väiksemadki muudatused vee mahus, temperatuuris või keemilises koostises võivad lubja tekke peatada ja nõrglubjaallika hävitada.
Eesti Loodushoiu Keskus on LIFE+ euroraha ja KIKi toel käivitanud allikate kaitsmise projekti.
Käsile võetakse Viidumäe ja Prästviki järve nõrglubjaallikad. Parandatakse allikate looduslikke tingimusi, uuendatakse nende juurde viivaid, luuakse allikate edaspidise kaitse ja seiramise juhendid.
Projekt on praegu algusfaasis, mis tähendab, et esialgu toimuvad eelkõige põhjalikud uuringud. Mis konkreetseid allikaid ohustab? Eks ikka meie iseenda tegevus.
Kohati võib inimtegevuse kahjulik mõju olla väga ilmne. Kui keegi näiteks allikast sügava kraavi läbi kaevab, on kohe selge, et see rikub allika ära. Keerukam on lugu siis, kui allikast natuke eemal kuivendussüsteeme ja karjääre rajatakse või väetisega liialdatakse. See võib allikat kahjustada, aga mõju ei pruugi olla niisama lihtsalt märgatav.
Alustada tulebki sellest, et uuritakse allikate elu mõjutavad tegurid põhjalikult läbi. Alles seejärel alustatakse asjakohaste reaalsete abinõude rakendamist.
Meil on vedanud, et saame allikaist rõõmu tunda. Peame hoolitsema, et samasugused võimalused oleksid ka meie lastel. Igasugune abi, näiteks ettepanekud ja nõuanded, on alati teretulnud.
Meelis Tambets
