Nimetuse „Tartu kolmik” andis Endel Kõksile, Elmar Kitsele ja Lepo Mikkole kunstikriitik Hanno Kompus. Kuigi neil kolmel oli eri saatus, oli neil 40. aastate alguse töödes väga palju ühist.
Lepo Mikko, õieti Leonid Mikk (1911–1978) lõpetas Pallase 1939. Mikko varasesse perioodi kuuluvad tööd on Kumu näitusel paigutatud kohe algusesse, suur osa neist kuulub Mart Lepa erakogusse.
Akt „Bajadeer kitarriga” (1942) on pisut sarnane Matisse’iga, isegi viimase kasutatud nimi, odalisk (haaremi tantsijatar), on sama.
Tartu vaadetele ja tugevaile värvikontrastidele ülesehitatud „Natüürmordi kohvitassiga” (1944) kõrval lisaks on eriti mõjuv „Emajõgi purustatud kivisillaga” (1941).
Mikkol on ka teine maal, millel on purustatud kivisild korrektselt keset linnavaadet, aga eelnimetatu — ainult kivisilla varemed udus aimatava ümbrusega — on tunduvalt emotsionaalsem. Samast loomeperioodist on pärit lausa dokumentaalne purustatud Harju tänav Niguliste kirikuga.
Kunstikriitik Ants Juske sõnul on Mikko 1940ndate töödes sarnasust Georges Braque’iga. Kunstikoguja Mart Lepp näeb Albert Marquet’ ja mina Henri Matisse’i mõjutusi — tundub, et meil kõigil on õigus, sest mainitud kunstnikud kuulusid kõik algselt foovide (metsikud) rühmitusse.
Nähes minu pingutusi teabe lugemisega maalide alt kuni põlvitamiseni välja, tõi Kumu töötaja mulle kerge klapptooli. Nii jõudsin ma 60. aastate Lepo Mikko juurde. Näitusel jooksev film toonitas, et autorile oli südamelähedane kubism, ilmselt selle mõõdukas liin ja rõhutatud piirjoon.
Kui seisin maalide „Sõbratarid” ning „Mina ja tütar” ees, mõlemad 1960, tunnistas minu abistaja, et on Lepo Mikko tütar ja tumedapäine tütarlaps pildil ongi tema. Ma ei jätnud seda kasutamata.
Kunstnik kolis 1944. aastal koos perekonnaga Tallinnasse ja kuna suur osa kunstnikke Eestist lahkunud, sai Mikkost üsna noorelt ERKI maaliõppejõud. Tihe loometegevus ja riiklike pannoode tellimuste täitmine oli vajalik suure, viielapselise pere ülalpidamiseks.
Liigendatud näitusesaalis edasi liikudes tundus juba kõik noorusajast tuttav, eriti iseloomulik tume kontuurjoon. Ma võrdlesin seda kohati Fernand Léger’ga, aga Mikko joon on kandiline, Léger’l ümar.
Ants Juske viitab sarnasusele Picassoga, aga natüürmortide kandiliste esemete ja maastike geomeetrilisusele vaatamata ei lõhu Mikko vormi, ei haki maali tükkideks nagu hilisem Picasso. Sama arvas ka tema tütar.
Enam portreid, natüürmorte ja monumentaalmaale on üsna tagasihoidlikes värvides. Erksamad toonid ilmnevad maalil „Kollane madonna” (1968) — kasutatud näituse afišil.
Mind paelusid kaunid maastikud. Ja jälle tuleb mängu juhus — sain Rahva Raamatust Mart Lepa miniväljaande Lepo Mikko varajasest loomingust ning ootamatult selgub, et mind teenindab inimene, kes on pärit Mikkode suvekodu lähedalt. See asus Viljandimaal imeilusa loodusega tuntud Loodi ürgorus (Loodi põrgu).
Maja asus metsas ja ümberkaudsed kutsusid seda lihtsalt „Kunstniku majaks”. Elamu langes tihti vandaalide ohvriks ja kunstnik loobus sellest.
Minu lemmikuteks jäid aga peale varase loomingu tilluke „Rannamaastik” (1953), „Sajune päev” (1958), kus tuul on lausa nähtav, ja lõpuks sarja „Kodumaa looduse pildid” (1971) — „Metsad” ning „Järved”. Sellega ma ei välista sugugi suurt hulka vaikelusid, kus on tihti kujutatud mingit muusikariista ( kitarr, mandoliin, viiul ).
Võimalusel vaadake kindlasti seda näitust — need, kes pole Lepo Mikkot 30 aastat selles mahus näinud, ja need, kes alles õpivad tundma meie kunsti paremikku, eriti sõjajärgse modernismi algust Eestis.
Näitus on avatud 19. aprillini Kumus.
Ann Roos
