Ukraina tulevik on Euroopa elujõulisuse lakmustest, kirjutab välispoliitika asjatundja Hannes Hanso. Krimmi poolsaar on praegu Vene vägede kontrolli all, hoolimata maailma riikide protestidest.
Ukrainas toimuval on pikaajaline mõju kogu Euraasia mandri tulevikule. Maailma suurima riigi ja ÜRO Julgeolekunõukogu liikme ettearvamatu käitumine ja sellest tekkiv teadmatus on iseenesest julgeolekurisk, mille vastu enda kaitsmine peab kuuluma iga Venemaa piiririigi esimeste ülesannete hulka.
Ukraina protsessid on läänemaailma võimekuse ja elujõulisuse proov — praegu pole aeg kokkulepluseks ega nõrkuse näitamiseks. Ukraina rahva toetamisest loobumine oleks ajaloolistes proportsioonides viga.
Tegelikult tegime vea juba 2008. aastal, kui lasime Venemaal karistamatult Gruusia terviklikkuse lõhkuda — peale retoorika ja avalduste toona lõppkokkuvõttes midagi ei tehtud ning pretsedent oligi loodud.
Venemaal kasvas karistamatuse tunne. Õiguslikus vaakumis eksisteerivad Lõuna–Osseetia ja Abhaasia on toonase Venemaa käitumise tulemid. Kahjuks sai tõsise tagasilöögi ka Gruusia NATO–integratsioon — see oli ka Venemaa pikaajaline eesmärk. Praeguste sündmuste valguses peaksime mõistma, et NATO kui sõjalise ja poliitilise organisatsiooni edasine laienemine on ülioluline. Eesti on seda mõistnud, kuid peame paremini suutma veenda teisi NATO liikmeid.
Vene poliitikute poolt lähtuv lääne süüdistamine kõiges, mis Ukrainas toimub, on lahmimine. Kui Venemaa oleks ise teistele riikidele heaolu, arengu, demokraatliku valitsemise ja õigluse sümbol, siis oleks loomulik, et paljud rahvad vaataksid Venemaa kui eeskuju poole.
Praegu on paraku vastupidi — rahvad, kes soovivad paremat elu ja õiglast kohtlemist, vaatavad Euroopa kui eeskuju poole. Selles ei ole süüdi mitte lääs, vaid Venemaa enda poliitiline eliit. Pakun, et ka Venemaa juhtkond on seda mõistnud. Ukrainas sekkudes võitleb Putin ilmselt iseenda poliitilise ellujäämise eest. Vene president teab hästi, et ühe slaavi rahva lääneintegratsioon on eeskujuks ka venelastele, kes näevad, et teisitigi on võimalik elada. Venemaa juhtkonna praegune käitumine ei ole seetõttu mitte tugevuse, vaid pigem nõrkuse ja hirmu märk — kui ei saa tarkuse ja nõuga, siis saab veel ehk kuidagi jõuga. Kahjuks pole Kremlis suudetud mõista, et sõpru jõuga ei võideta, ja geograafilised naabrid teevad toimunust omad järeldused. Loodan, et ka Eestis mõistetakse, et kaitsekulutuste kärpimine praegu oleks negatiivne signaal, pigem võiks arutada vastupidist.
Õppetund võiks siin peituda kogu Euroopale. USA julgeolekualased prioriteedid on fookustumas Aasia — Vaikse ookeani regiooni. Euroopa, mis on USA–lt pidevalt julgeolekutagatisi saanud, peab õppima ise hakkama saama ja selle eest ka maksma.
Usun, et Venemaa on meile selles mõttes praegu teinud teene. Kui varem võidi mõnes Euroopa riigis arvata, et konventsionaalseid julgeolekuohte enam pole, siis nüüd on käes kainenemise hetk. Samuti peame endale tuhka pähe raputama selle eest, et pole paarikümne aastaga ikka veel suutnud riigi mainstream–poliitikasse kaasata siinseid venelasi.
Meie kodakondsuspoliitika on ajale jalgu jäänud. Need venekeelsed inimesed, kes meil elavad, ei lähe siit enam kuhugi. Meie asi on siin neile pakkuda väärilist tulevikku ühiskonna normaalse osana. Ise oma kodus väga kaaluka osa elanikkonna poliitilisest elust väljaarvamisega nn viienda kolonni teket soodustada on rumalus. Nagu Ukraina puhul näha, on just need argumendid põhjenduseks Venemaa agressioonile.
Hannes Hanso, välispoliitika asjatundja
