Riigikogu esimehe Ene Ergma kõne riigilipu heiskamisel

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Riigikogu esimees Ene Ergma pidas kõne hommikusel lipuheiskamise tseremoonial. Foto Erik Peinar, Riigikogu fotoalbum
Riigikogu esimees Ene Ergma pidas kõne hommikusel lipuheiskamise tseremoonial. Foto Erik Peinar, Riigikogu fotoalbum

Riigikogu esimehe Ene Ergma kõne pidulikul riigilipu heiskamise tseremoonial Toompeal 24. veebruaril 2014

Tere hommikust, armas Eesti rahvas!
Tere, Toompea lossi õuele kogunenud!
Eesti Vabariik saab täna 96-aastaseks.
Head Eesti iseseisvuspäeva kõigile!

Rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni vabariigi aastapäeva hommikul on märksa enam kui traditsioon. See on osa meie omariikluse DNA-st. Pika Hermanni torn on sümbol – meie oma riigi majakas. Ta on ajaloo jooksul olnud tunnistajaks, kui võõrvõimud on meie uhkuse, sinimustvalge lipu, tornist maha võtnud ja seda rüvetanud. Tänavu jaanikuus möödub 130 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest. Hetked, mil rahvuslik trikoloor on jälle siia torni heisatud, on meie riikluse ajaloos olnud ühed liigutavamad. Vaimustus sellest on lisanud meie rahvale usku ja jõudu. Alates 24. veebruarist 1989 on meie lipp 25 järjestikust aastat oma kodutornis lehvinud. Täna tõuseb rahvuslipp rõõmsalt ja uhkelt lisaks Pikale Hermannile veel paljudes linnades ja külades, see heisatakse tuhandetele kodumajadele üle Eesti.

Riigi sünnipäev on oluline ja tore just kogu rahva peona. Omariikluse tähistamise võlu ei peitu ainult aumärkides, paraadides, pidukõnedes ja kätlemistes. Vabariigi aastapäeva vaim elab veelgi kirkamalt ja ehedamalt paljudes kodudes Eestis ja ka kaugemal, kus pered tähtpäeva puhul kogunevad. Kus vesteldakse Eesti riigist, Eesti maast ja Eesti rahvast. Kus vanavanem räägib lapselapsele Eestist midagi, mis on noorele uus ja huvitav, ja kus laps räägib vanematele ja vanavanematele, mida ta Eestist teab ja arvab.

Head kaasmaalased!

Käes on aeg, kus võiksime rohkem tähelepanu pöörata omariikluse mõtestamisele. Ma ei pea silmas kommete ega traditsioonide muutmist. Lipu heiskamine Pika Hermanni torni, vabariigi aastapäeva paraad ja teised väljakujunenud tavad on oodatud, need peavad jääma. Riiklust kandvad põhitraditsioonid olgu vankumatud, neis on omariikluse väärikus. On ütlematagi selge, et meie riikluse olulised verstapostid on rahva südames ja jäävad sinna, neid ei saa sealt keegi võtta.

Eesti tuleviku kõige kindlam garantii on see, kui järeltulevad põlvkonnad mõistavad omariikluse tähendust ja vajalikkust. Oma riigi üle uhkuse tundmine ja enda suhestamine riigiga peaks avalduma igapäevastes tegevustes. Positiivne näide on meie noored mehed, kellele on kaitseväeteenistus auasi. Meeldiv on laia maailma end teostama läinud noortelt üha sagedamini kuulda, et nende kindel soov on Eestisse tagasi tulla. Suur hulk noori inimesi siinsamas hommikusel lipuheiskamisel on samuti märk, et omariiklus ja selle traditsioonid on noortele olulised.

Maailmas elab 7 miljardit inimest ja nende hulgas oleme meie, eestlased, kui üks pere või suguvõsa. Olgem siis pere, kes omavahel ka keerulisi asju arutab, hoolib omadest, toetab ja julgustab üksteist sõnade ja tegudega. Pere, kes julgeb eesmärke seada. Meenutan siinkohal Jaan Krossi romaanist „Wikmani poisid“ koolijuht Johan Wikmani lausutud sõnu: „Meid, eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht, või vähemalt iga Wikmani poisi siht peab olema surematus!“ Meie rahvas teeb suuri tegusid! Olgu siin ilusaks näiteks Tõnu Kaljuste dirigeerimise all Grammy auhinna pälvinud Eesti muusikud või ka uudised Eesti ettevõtjate läbilöögivõime kohta maailmas.

Head eestimaalased!

Käesolev aasta on Eestile sündmusterohke. Mais leiavad aset Euroopa Parlamendi valimised. Võtke nendest kindlasti osa! Eesti on aktiivne ja tegus Euroopa Liidu liikmesriik. On tähtis, et me räägime Euroopa ees seisvates küsimustes aktiivselt kaasa nii riigina kui ka kodanikena.

Augustis möödub 25 aastat meie taasiseseisvumise märgilisest sündmusest – Balti ketist. Seistes õlg õla kõrval, kätesidemetega omavahel ühendatuna, saime üksteiselt tuge, jõudu ja vaprust, mis viisid meid vabaduseni.

Suve oodatuim sündmus on üldlaulupidu. Seal tuleb esitusele laul, mis väheste sõnadega annab edasi meie rahva loo ja läbi aegade kestva iseolemise soovi, aga ka üleskutse olla põhilises ühel meelel. See on Aleksander Lätte laul Martin Lipu sõnadele „Kostke, laulud!“ Vaatamata sellele, et seda võimast laulu ei esitata sageli, kõlavad sõnad tuttavalt:

Kostke, laulud, eesti keeles, kostke kandle kõlinad.
Eesti keeles, eesti meeles ülendagem isamaad
Ühes meeles, ühes keeles …

Hea Eesti rahvas!

Meil on põhjust olla uhke oma inimeste ja riigi üle. Hoidkem Eestit! Lehvigu meie kaunis sinimustvalge lipp igavesti Pika Hermanni tornis! Elagu Eesti!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments