Peagi saabub vabariigi aastapäev, arvult 96. Tunda on suure juubeli hõngu.
Aastapäeval heisatakse riigilipud. Meie peres on sel aastal masti tõmmatav plagu eriline, sest ühel hilissügisesel laupäeval tuli uksest sisse ajalugu.
Veel voodis olles kuulsin koputust ja abikaasa Merikest ust avamas.
„Kas siin elab Jüri Kull?”
„Jah elab, tulge sisse!”
Tulija küsis veel mõned kontrollküsimused ja astus siis edasi. Vaatama minnes leidsin toast vanema härrasmehe.
„Olen teie isa naaber Ülo Kiis Palamuse vallast.”
Jah, vanaisa Peeter Kulli Linnu talu oli tõesti asunud Palamuse külje all. Asuks ehk praegugi, kui ei oleks olnud küüditamisi. Vanavanemate juttudest mäletan, et nad oskasid õigel ajal kodust naabermetsatukka põgeneda.
Kas neid seal keegi ärevaid päevi üle elada aitas, seda ma ei teadnud. Edasi viis nende tee Elvasse, kus nad panid uue majapidamise püsti.
Vanaisa võõras riigis tööle ei läinud, ehitas valmis ning remontis maja ja haris aialappi. Vanaema tegi see–eest tööd korraga mitmes ametis, osales kohalikus kirikuelus, laulis kooris ja käis turul oma aia saadusi müümas. Tallu ei naasnud nad enam kunagi.
Vanaema loobus ka talu tagasi taotlemast ja kui EVPsid (erastamise väärtpaberid, mida anti võõrandatud vara hüvitiseks) vormistades korraks taluõue piirile põikasime, siis autost välja ei tulnud.
„Ah, mis seal vaadata, kõik on laguneda lastud!”
Ei vanaisa ega ükski nende lastest aga vabaks saamise päeva. Minu isa Arved, vanima pojana, saadeti 25+5+5 aastaks (25 aastat vangilaagrit pluss 5 aastat sundasumist pluss 5 aastat õiguste piiramist) vangilaagrisse Komi söekaevandusse. Ta naasis sealt pärast Stalini surma järel antud amnestiat, kümmekonna aasta pärast.
Vanaisa naasis Tartusse, kaasas talle põhja järele põrutanud naine Juta, suur kreissaag ja hulk muud väärtuslikku majakraami.
Teine perepoeg Heino põgenes Austraaliasse ja tema järeltulijaist on saanud austraallased, kellest pojapoeg Brendan oskab pärast hiljutist Euroopa reisi ka juba mõned sõnad eesti keelt.
Tütar Helju jäi oma abikaasa välismaale põgenemisest hoolimata Eestisse, tema tütretütar Pille abiellus Rootsi ja elab Rootsi elu.
See on tavaline Eesti lugu, mis sedapuhku sai ameerikaliku lõpu. Eestlastel on palju pajatada ka Iiri lõpuga lugusid ja Sofia Oksanenil lausa õuduslugusid.
Küllasaabunud härraga neid lugusid heietades teatas mees ühtäkki, et tõi meile kingituse, sinimustvalge riigilipu, mille oli vanaisa põgenedes targu naabrimehe juurde jätnud.
Lipp seisis naabri pesukapis kõrvuti talu enda lipuga, kuni jõudis kätte päev, mis oli väga sobilik selle äratoomiseks. Seesama mõnus laupäevahommik.
Liputooja lahkudes tekkis kindel plaan vastukülaskäiguks. Lastele Mariale ja Juliusele tuli tutvustada kuulsa Palamuse kooli muuseumifonde ja viimatisi trükiseid. Kõik see tundub ühtäkki rohkem huvitav kui enne. Liputoomise uudise kinkisin vanemale vennale Margusele sünnipäevaks.
Kui kellelgi tekkis lugedes ekstreemeestlaslik mõte, miks naabrimehel rohkem õnne oli, siis on seletus väga lihtne. Küüditamine käis värske vabariikliku põllumajandusalmanahhi alusel (praeguse rikaste edetabeli eelkäija). Naabritel oli toona kindlasti hea meel, kui hirmsal ajal koju said jääda, ning minul on nüüd hea meel, et vanaisa oli naabritest edukam ja oskas loole ameerikaliku lõpu välja võluda.
Elagu vaba Eesti!
Jüri Kull, Haapsalu taastusravihaigla haldusjuht
