Kommentaar: Šmiguni kuld pole tuhkagi väärt

Antiikolümpiamängud hääbusid kolmel põhjusel — poliitika, korruptsioon ja doping. Täpselt samad probleemid ohustavad ka tänapäeva olümpiamänge. Mida aeg edasi, seda selgemalt. Tagajärjeks on seni kogu maailma rahvast haaranud huvi jahenemine, mis lõpeb sellega, et publik pöörab selja. Vaatemäng ei haara enam.

Kuidas saabki ta meid köita, kui näiteks olümpiamängude areen on muutunud eelkõige poliitiliste ambitsioonide näitamiseks.
1936. aasta Berliini olümpiamängud mõjusid kohalviibijaile vägagi kurjakuulutavalt, sest aarja rassi ülistamine ja ülemlikkuse demonstreerimine vohas iga nurga peal.

Venemaa praegune poliitiline suund on ju selgelt oma ülemlikkuse pidev toonitamine. Eks ta ole selline olnud juba Peeter Suure aegadest peale.

Peeter raius akna Euroopasse, et sealgi ennast maksma panna. Õnneks on Euroopa siiani suutnud veel püsima jääda.

Venemaa poliitikud on läbi aegade pidanud loomulikuks, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Sotši mängude ettevalmistamisel lendasid laastudena laiali paljude sealsete inimeste kodud ja rikuti kohalikku haruldast loodust.

Kõik selle nimel, et praegune tsaar otsustas näidata kogu maailmale Venemaa vägevust ja võimsust.

Korruptsioon, rahaga määrimine ja äraostmine on tänapäeva tippspordi lahutamatu osa. Laiemal publikul pole sellest aimugi, sest kõik käib varjatult.

Uuriv ajakirjandus kas ei julge sellest rääkida või makstakse vaikimine kinni. Täna nii, homme naa.

Kõige põletavam teema mängude ajal on eestimaalaste jaoks doping. Neljapäeval lahvatanud skandaal meie Kiku, Torino 2006. aasta mängude kahekordse suusatamise kullanaise Kristiina Šmiguni ümber on üleüldine jututeema.

Juba praegu võib öelda, et absoluutset tõde selles loos ei ole. Nagu Andrus Veerpalugi puhul ei saa ka selles loos olla mustvalgeid vastuseid.

WADA (maailma dopinguagentuuri) saamatus on hämmastav. Organisatsioonil võivad olla üllad ja õilsad eesmärgid võitluses spordi puhtuse nimel, kuid oma tegevuses mõjub ta soss–seppade kambana, kes muudkui susserdab ja pusserdab oma eeskirjade ja reeglitega. Võib–olla tuleks WADAl senisest enam teadlastega koostööd teha, sest praegu tundub agentuur sportlastevaenulik, suisa õel.

Kuidas saab üldse hoida dopinguproove kaheksa aastat muutumatuna? Doktor Mihkel Mardna selgitas reedeses Eesti Päevalehes, et proovides võivad mikroobid tekitada nii pika aja jooksul teatud aineühendeid, mille laguproduktid võivad sarnaneda keelatud ainetest tekkivate laguproduktidega ja anda seega positiivse tulemuse.

Skandaal ongi sündinud. Milleks teha tsirkust kaheksa–aastaste proovidega, kui nende tulemused on kahtlased? Kust võtab WADA endale õiguse toimida põhimõttel „käsen, poon ja lasen”, kui endal pole vettpidavat süsteemi? Ja üldse, kui WADA ei suuda dopingu arenguga sammu pidada, siis tuleb tal oma tegevus kriitiliselt üle vaadata, mitte aga asju edasi lükata kaugele tulevikku, et targaks saades hakata kaminatule soojuses lastelastele lugusid pajatavaid spordisangareid risti lööma. Dr Mardna küsibki retooriliselt: „Kes kontrollib kontrollijaid?”

Tänapäeval on aegumatud natsikuriteod, kuid spordis peaks tagasiulatuvate otsuste puhul hoidma mõistlikku piiri. Muidu on nii, et näiteks Sotšigi mängude võitjate autasustamisel oleks arukas medaleid mitte jagada ja hümni asemel võiks keegi lava kõrval veidi bajaani tõmmata, sest äkki tuleb kaheksa aasta pärast medalid teistele anda (mis siis, et nende teiste pissiproovi ei olegi võetud) ja hümngi on teine.

Eesti suusatamisel on praegu väga mustad päevad. Paljud näitavad näpuga ja parastavad: „Valemängijad!” Unustatakse, et alles mõne aasta eest pakkusid nad meile meeliülendavaid emotsioone. Võidu nimel treenivad sportlased viimase piiri peal ehk teisisõnu: kõik, mis pole keelatud, on lubatud.

WADA mingu kirikusse

Siin ongi WADA suur möödalask. Kui kaheksa aasta eest vastas kõik tolleaegsetele reeglitele, miks siis nüüd seda ei arvestata? See on nagu sportlaste petmine, laiemalt võttes aga kõigi meie altvedamine.

Kui spordis selline susserdamine jätkub, siis tuleb küsida, kas me sellist sporti tahtsime. Ühel heal päeval juhtub nii, et publik kaotab huvi. Nii lihtne see ongi.

Aga aitab. Sotšis on olümpiaheitlus alanud. Doping kummitab iga särava sportlase sooritust, aga nii ju ei saa võistlust vaadata. WADA tehku oma töö kiirelt ja täpselt. Nagu kirikus, kus noorpaari laulatusel küsitakse, kas kellelgi on midagi selle liidu vastu. Ja öelgu kohe ning pärast olgu vait.


Aivo Paljasmaa,
spordiajakirjanik