Spordikommentaator Aivo Paljasmaa pani mõistujutu vormis kirja mõtted, mis tulid endise tippsuusataja Raul Olle ja dopingut jaganud spordiarsti Vitali Bernatski ümber puhkenud skandaali jälgides.
Selles muinasjutus oli vanematel kolm poega. Ühest sirgus poliitik, teisest pankur ja kolmandast sportlane.
Esimene poeg susserdas ja keerutas ja muudkui naeratas ja vahel luiskas, nii et suu suitses, aga lõpuks potsatas uhkesti ministritoolile istuma.
Teine poeg tegutses hästi vaikselt ja kuigi mõni hämar pangaoperatsioon mõjus lausa pettuse kõrgkursusena, oskas ta otsad hästi vette peita. Ei naeratanud ta kordagi, kuigi rikkus aina kasvas.
Noorim poeg ehk pesamuna oli lihtsakoelisem. Keerutada ta ei osanud, rassis aga trenni teha ja oli kõva sportlane. Aga laias ilmas oli temast veel tugevamaid ja suur kuldmedal paistis jäävat paljalt unistuseks.
Ministril ja pankuril olid parajasti kibedad päevad kätte jõudnud, sest rahvas hakkas nende vusserdamiste ja hämarate tegude üle aina rohkem nurisema. Läksid siis kaks venda noorema juurde, kes parajasti trenni teha vihtus, ja valasid talle topsikusse kalli raha eest saadud välismaist võlujooki. Mitte üleliia, aga parajalt, et kõik jääks ikka lubatu piiridesse.
Järgmisel võistlusel sündiski ime, sportlane võitis suure kogu ilma kuldmedali. Vennakeste kodumaal oli rahvas kui arust ära, kõik hõiskasid ja rõõmustasid. Noorimat venda kanti suisa kätel, poliitiku ja pankuri tegemiste vastu kadus huvi. Mõne aja pärast lõhkes aga pomm. Sportlase kontrollimisel avastati tema organismist doping.
„Ikkagi läks paar tilka võlujooki ülemäära,” ohkasid vanemad vennad. Ometi ei lasknud nad käsi rüppe. Riigivalitsemises ja majanduses oli palju puudujääke, rahva argielu kippus mitmeti kiratsema ja suur skandaal spordikangelase ümber aitas inimeste tähelepanu kõrvalteele juhtida.
Poliitik ja pankur leidsid ka ühe hämara elulooga spordiarsti, kes muutus kui imeväel suureks aususe eest võitlejaks. Arst kinnitas, et kuldmedalivõitja oli tema käest saanud keelatud jooki.
Noorem vend oli kui puuga pähe saanud. Ta oli kogu elu ausalt pingutanud ja rassinud, aga nüüd tehti ta patuoinaks. Ajakirjanikud õelutsesid ja inimesed, kes varem olid teda kätel kandnud, irvitasid suisa näkku: „Valemängija!”
Ta oli reeglite vastu eksinud ja seda ei pidanud ta ka ise õigeks. Vägisi tikkusid pisarad silma. Vanemad vennad hoidsid hinge kinni, et tõde päevavalgele ei ujuks. Kõik tundus aga laabuvat, sest sportlase pihta lasti kogu oma pahameel välja.
Vanemad vennad lohutasid endid lubadusega, et küll nad selle valu ja häbi oma väikevennale heastavad. Muidugi vaikselt ja nurga taga, aga väärikalt.
Selles muinasloos on raske otsida paralleeli eelmisel nädalal lahvatanud dopinguskandaaliga endise tippsuusataja Raul Ollega. Ollel pole ju ministrist ja pankurist vanemaid vendi. Muinasloo sportlane ei teinud kahtlasi rahaülekandeid arstile nagu Olle dopingutohtri Vitali Bernatski arvele. Kui häda käes, siis ei oska kumbki valetada. Olle igatahes ei oska, vähemasti usutavalt mitte. Põrgupõhja Jürka palus valetamiskoolitust Kaval–Antsu käest, küllap leiaks teenekas suusamees mõne nõuandja, kui lähikonnas ringi vaataks.
Kogu selle skandaali tõttu tuleks Ollel aga süda kõvaks teha ja suusaliidu spordidirektori kohast loobuda. Enne kui ta sealt häbi ja hurjutamisega teele saadetakse.
Tegelikult on ta ju üks tõsine eesti mees, veidi selline lihtsakoeline, aga tööd rügab mis hirmus ja südamega. Küll ta endale väärilise koha leiab, pole ju mõtet koos igasugu susserdajatega asju ajada.
Aivo Paljasmaa
spordikommentaator
