Riigikogu võttis läinud aasta lõpus vastu pikalt riiulil tolmu kogunud uued karistusseadustiku sätted, mis kriminaliseerisid muuhulgas ka igasuguse seksuaalteenuse ostmise alaealistelt. Vastava seadusemuudatuse algatasid sotsiaaldemokraadid juba poolteist aastat tagasi, kuid poliitilise leiguse tulemusel jäi ta paremaid aegu ootama.
Kahjuks juhtub tänases poliitikas isegi maailmavaateliselt neutraalsete eelnõudega pahatihti nii, et koalitsioon ei raatsi opositsioonierakondadele „punkti anda“ ja vajalikud asjad jäävad seadustamata. Selline suhtumine õigusloomesse on iseäranis kummastav, kui jutt käib laste ja noorte ärakasutamisest, mis ei tohiks mahtuda ühegi maailmavaate ääremaadele.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek muuta alaealistelt seksi ostmine kuriteoks leidis väljundi meie õigusesse alles siis, kui Euroopa Liit oma direktiiviga selleks Eestit kohustas. Seetõttu kipubki vahel jääma mulje, et meie tulevik sõltub suuresti ka sellest, kas Euroopa Liit juhib tähelepanu meie üliliberaalse riigijuhtimise kitsaskohtadele.
Aga nüüd seadusest endast. Paljudele tuleb üllatusena, et taoline kuriteoliik siiani Eestis üldse puudus. Meeldetuletuseks, et seni oli Eestis kriminaalkorras karistatav igasugune täisealise seksuaalvahekord alla 14-aastase isikuga. Ja seda olenemata sellest, kas tee vahekorrani oli sillutatud vabal tahtel või oli ajendiks mingi tasu. Kuigi enamikes meid ümbritsevates riikides oli seksi ostmine alaealistelt juba ammu kriminaalkuriteoks kuulutatud ja vaidlused käivad seal prostitutsiooni tuleviku üle, siis Eestis varem seda probleemina ei nähtud.
Samas on erinevad uuringud jõudnud tõdemusele, et valdav osa täisealistest Eesti prostituutidest hakkas seksiteenuseid pakkuma just alaealisena. Täpseid numbreid verinoortest kehamüüjatest ja selle teenuse tarbijatest pole kunagi teada olnud. Aga on fakt, et sõltumata oma vaimsest arengutasemest ei hakka alaealine ilma kõrvalise mõjutuseta sellel rajal ise pioneeriks. Ikka leidub ühiskonnas jõmme, kes kasutavad ära laste ja noorte teadmatust, sotsiaalset ebaküpsust või rumalust ning teevad esimesena ettepaneku.
Kui noore taustaks on perekonna kehv toimetulek ja lootusetus, võib ahvatlus tasu saada kiirelt mõjuma hakata. Elu on näidanud, et selliste ahvatlustega kaasnevad ka muud probleemid, nagu erinevate mõnuainete tarvitamine läbielatu tuimestamiseks, vargused, materiaalne sõltuvus n-ö „peremeestest“ ja oskamatus elus läbi lüüa.
Muidugi ei tasu prille roosaks värvida ja arvata, et uutest seadusesätetest üksi piisab. Teisalt mõjub nii mõnelegi perverdihakatisele hirm karistuse ees hoiatusena enne rännakut elu tumedale poolele. Seadus näeb tulenevalt alaealise vanusest ette ka erinevad karistuse raskused, mistõttu võib alla 14-aastase ahvatleja jätta tabamise korral kuni viieks aastaks hüvasti igasuguse seksivõimalusega. „Kommionu“, kes ostab seksiteenust 14–17aastaselt noorelt, saab karistada kuni kolmeaastase vangistusega.
Seaduse puhul tasub ära märkida, et ostetud seks ei eelda alati üksnes füüsilist kontakti ehk otsest vahekorda. Karistatavad on ka muu sugulise iseloomuga teod, mis tänapäeval võivad toimuda ka näiteks läbi virtuaalavaruste. Samuti ei pea tasu olema alati rahaline, vaid võib väljenduda ka mõnes muus hüves, näiteks kingituse või kasvõi kaupluse sooduskupongi andmises.
Igal juhul on väärt asi juba see, kui mõni seksiostja alaealistelt pilgu ära pöörab ning omavanustega lepib. Oluline on rõhutada, et vanuse kindlakstegemine on ahvatleja enda risk ning jutt, et „tundus vanem” ei päästa teda karistusest.
Andres Anvelt,
Riigikogu liige, SDE aseesimees
