Endel Susi: Valimised lähenevad

Endel Susi arutleb, miks valitakse ikka samu poliitikuid, kelles ollakse juba pettunud, ja pakub väikse poliitiliste tüüpide välimääraja.

Andres Ammas soovitas 10. augusti Lääne Elus valida inimesi, kelle südametunnistus on puhas, kelle õiglustunne on keskmisest suurem, valulävi tavalisest madalam ja et küllap valija tunneb need inimesed ära.

Tal on õigus. Olen leidnud palju arukaid inimesi, kes täpselt jagavad praegu toimivat poliitilist olukorda ja oskavad hinnangut anda, kes on mingis tehingus süüdlane. Kuid hämmastav on see, et valimistel valivad nad ikka neid, keda on kirunud või süüdlaseks tembeldanud.

Miks see nii on, uurisin mitme tuntud inimese käest. Otsest vastust ei osanud keegi anda. Arvamusi oli seinast seina.

Mõni arvas, et valitakse ikka tuntud tegelast, vaatamata tema puudustele. Põhjusel, et vanade tun tud tegelaste puudused on vähemalt teada, uute puhul aga ei tea kunagi ette, mida nad endast kujutavad. Kahtlustatakse, et asi läheb veel hullemaks nagu Res Publica võimuletulekuga.

Osa inimesi kuulub sellesse kategooriasse, kes tahavad kaasvestlejale meeldida ja seepärast räägivad nii, nagu vestleja soovib, isegi kui pärast käituvad vastupidi lubatule. Neid on esmapilgul raske ära tunda, ainult pikaajaline kogemus aitab nende mõttemaailma mõista.

On veel üks kategooria inimesi, kes on tuntud juba orjapõlvest. Nad tahavad teistele meeldida, kuid jääda seejuures truuks oma valitsejale. Inimesed , kes kelgivad, et näitasid mõisnikule rusikat, mida hoidsid taskus.

Tihti kiidetakse heaks lubadused, mis on utoopilised — nagu viie rikkama riigi hulka jõudmine —, kuid valitakse just selliseid lubajaid. Küllap selle näite puhul tahetakse ise kuuluda rikaste hulka, isegi kui ollakse vaesed kui kirikurotid. Tuleb arvestada sellegagi, et kui inimene ei vali „õiget” erakonda, on oht kaotada töö, mis pole just meeldiv perspektiiv.

Seega on mitmeid põhjusi, miks inimene käitub vastu oma põhimõtteid.
On arusaadav, et inimeste hirmu kaotada töö on tekitanud üle 40 aasta kestnud hirmuvalitsemine. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) lähiülesanne ongi võidelda selle eest, et inimesed ei peaks kartma avaldada oma mõtteid, kaotamata seejuures elus kättevõidetud kohta või tööd. See on selline sisedemokraatia eesmärk, mis peaks vältima tagatubade teket ja vähendama korruptsiooni. Meie põhimõte on, et töökohad tuleb täita vastavalt oskustele, mitte kuulumise tõttu mingisse sõprus-konda. Ehkki ka nüüd korraldatakse töökohtade täitmiseks konkursse, on see puhas formaalsus. Üldjuhul on tagatubades ammu ära otsustatud, kes vabaneva töökoha saab.


Meie erakond on vastu igat sorti poliitbroilerite kasutamisele valimistel. Kui inimene on riigikogus, pole õiglane tema kandideerimine kohalikku omavalitsusse. Jutt, et kui teda enam riigikokku ei valita, tuleb ta tööle valla– või linnavolikokku, pole tõsiselt võetav. Olnud kaks aastat eemal kohalikust elust, oskaksid nad käituda ainult nii, nagu parteikontor ette kirjutab. Parem oleks pärast riigikogu see kaks aastat viibida ja töötada kodukohas ja siis palju värskema pilguga uuesti omavalitsusse kandideerida, millest võidaksid kõik.

Ustava parteisõduri Innar Mäesalu Lääne–Nigulas kandideerimise põh-jendus pole samuti tõsiselt võetav. Raudteeühenduse taastamiseks Riisipere—Rohuküla liinil ootab majandusministeerium projekti. Maavalitsusel, kel on olemas arengu– ja planeeringuosakond Haapsalu linnapeakandidaadi Merle Mäesaluga eesotsas, on kõige õigem see projekt koostada. Valdade liitmise propageerijana oleks maavanemal suurem mõjuvõim kui niisama tühikargajal.

KRE ei saa palju lubada, sest riigikogus me ei ole ja seega ei ole meil ka seda, mida jagada. Esmaülesanne on muuta inimesed peremeheks omal maal.


Praeguseks on suuremad ettevõtted tasapisi libisenud välismaalaste kätte. Ka maad ostavad välismaalased kokku, sest meie inimestel pole selleks piisavalt raha. Kunagi eestlastele kuulunud maast kuulub nüüd 38,2% riigile, mida riigi rahakoti täitmiseks müüakse oksjonil maha neile, kel raha on. Peamised ostjad oksjonidel on välismaalased, ka meie omad rikkad, kel maale elama asuda pole plaanis. Kuni pole veel hilja, tahame me seadusi muuta, et eestlased jääks oma maa peremeesteks.

Muidugi peame peale seaduse-muudatuse muudki ette võtma, näiteks asutama oma panga.

Arvan, et ka omavalitsustel on võimalik sellesse protsessi sekkuda, kuigi minimaalselt. Olen eelnevates kirjatükkides toonud välja kohalikke kasutamata võimalusi. Kahjuks need väga suuri võimalusi ei paku, kuigi parandaks kohalikku eluolu ja aitaks vähendada töötust. Samuti olen rõhutanud, et omavalitsuse esmaülesanne on elukvaliteedi tõstmine kohapeal.


Suuremad võimalused oleks siiski riigi struktuuridel. Näiteks tuleks soodustada inimeste maale elama asumist. Kuna inimkonda võib lähitulevikus oodata toiduainete nappus, oleks meie ülesanne hakata intensiivsemalt tegelema põllumajanduse arendamisega, et seda kriisi veidigi leevendada. Teise võimalusena näen maksupoliitika reguleerivat võimalust. Kehtestada tuleks riigi poolt omavalitsustele maksude tagasimaksmisel mingi koefitsientide süsteem, mis soosiks kaugemaid omavalitsusi, samuti piirkondlikku ettevõtlust.

Riigil on palju pisivõimalusi, olgu selleks riigikoguliikmete töötasu vähendamine poole võrra, nende kulutoetuste lõpetamine ja palju muudki. Kõik need ja paljud teised teemad olid üleval „jääkeldri” kohtumisel, mille kohta saadeti riigikogule ettepanekud. Tänaseks on maha rahunetud ja need teemad riigikogus sumbunud. Loodan, et mitte täielikult.


Endel Susi,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige