Martna valla ainukese registreeritud mesila omaniku Arvo Kirsi mesilased hakkasid sel nädalal äkitselt surema.
Arvo Kirs on mesilasi pidanud üle 40 aasta ja ütles, et niisugust äkilist suremist ei ole tema silmad veel näinud.
„Täiesti enneolematu ja massiline. Midagi on väga valesti,” sõnas Kirs.
Kirs märkas kolmapäeval ühe mesipuu lennulaua alla kukkuvaid mesilasi. Ta pani lennulaua alla plaadi, järgmiseks hommikuks oli sellele tekkinud terve kuhi surnud mesilasi. Selgus, et surevad ka teiste tarude mesilased.
„Maa on täis,” ütles Kirs.
Enam näikse surevat just tugevamate, rohkem korjel käivate perede mesilased, aga surnuid on iga puu ees. Kokku on Kirsil 20 peret.
„Tigedad on ka, ei tunne oma mesilasi äragi,” sõnas Kirs.
Kuigi mesilasi võib olla tabanud mõni haigus, arvab Kirs, et rapsipõldudel on tehtud hiilamardika tõrjet.
Neljapäeval käis kohapeal põllumajandusameti Lääne keskuse peainspektor Jaak Otisalu ja võttis proovid. Surnud mesilasi analüüsib põllumajandusuuringute keskuse labor, kus tehakse paari nädala jooksul kindlaks, kas surma on põhjustanud putukatõrjevahend. Kui see on nii, siis tegeleb amet juhtumiga edasi.
Arvo Kirsi sõnul peaks talunik teda kui mesinikku teavitama, kui ta kavatseb mõnel mesilaste korjekaugusel asuval põllul putukatõrjet teha.
Kirsile keegi tõrjest teatanud ei ole, ei nüüd ega varem, aga et mesilastega ei ole varem midagi juhtunud, pole Kirs tüli kiskunud. Ei kisuks ka nüüd, aga mesilased surevad.
„Olen tähele pannud, et mürgitamise ajal on olnud rohkem surnuid, aga mitte kunagi niisugusel hulgal,” sõnas Kirs.
Kirs näitas põlde, kus on rattajälgede järgi sel nädalal tõrjet tehtud, ühele öösel, teisele päeval, üks neist on õitsema hakkamas, teine täies õies.
„Kui siin tõesti on minule ütlemata tõrjet tehtud, siis on see pahatahtlik lohakus. Ei ole ju raske ütelda,” sõnas Kirs.
Kui mesinik teab, et on oodata mardikatõrjet, siis on tal kaks võimalust mesilasi kaitsta: tarud ajutiselt ära viia või pöörata 180 kraadi. Siis ei leia korjelt tulev mesilane lennuava üles ja sel päeval ta enam korjele ei lähe.
„See leevendab mürgistuse astet,” märkis Kirs.
Kirsi tarud on paigaldatud pööratava jala peale, nii et suunda muuta oleks hõlpus.
Lähikonnas ühe põllu omanik Arvo Ninn ütles, et tegi põllul tõesti sel nädalal putukatõrjet, kuid põld peaaegu ei õitsenud ja tõrjet tehti öösel, nagu määrus ütleb.
Martna valla talunik Tiit Seiton ütles, et tegi putukatõrjet viimati enne jaanipäeva, ja samuti nagu ette nähtud: lubatud tõrjevahendiga õhtul hilja, kui mesilased enam ei lenda.
Kolmapäeval tegi Seiton haigustõrjet, mida on tema sõnul lubatud teha päeval.
Põllumajandusameti taimekaitse osakonna juhataja asetäitja Marju Viil selgitas, et haigustõrjel kasutatavaid taimekaitsevahendeid ei ole hinnatud mesilastele ohtlikuks. Taimekaitsevahendi pakendil peab aga olema sellekohane märge. „Eestis on turul ka preparaate, mida on lubatud kasutada rapsi õitsemise ajal. Pritsitakse siis, kui ei toimu mesilaste aktiivset lendlust, tavaliselt varahommikul või õhtul. Eraldi kellaaegu taimekaitsevahendi pritsimisele ei ole sätestatud,” selgitas Viil.
Marju Viili sõnul tuleb mõlemal poolel üksteist teavitada, mesinik teavitab talunikku mesila olemasolust, talunik pritsimisest 48 tundi ette, kui mesila asub 2 km raadiuses.
Et talunik peaks mesinikku teavitama, kui hakkab põllul putukatõrjet tegema, ei olnud Tiit Seiton kuulnud.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk ütles, et Martna juhtumi kirjelduse järgi pole mingil juhul tegemist haigusega. „See saab olla ainult mürgistus,” sõnas ta.
Kilgi sõnul arvestavad põllumehed üldiselt mesinikega, kuid on olnud üksikuid juhtumeid, kui seda pole tehtud. Nädal aega tagasi oli sellesarnane juhtum Aravetel.
Rapsi on ju aastakümneid kasvatatud ja ka mürgitatud, aga nüüd on vist kasutusele võetud uued mürgid, mis mesilasi massiliselt tapavad.Kahjuks keegi ei avalda neid mürkide nimetusi, mis sellise laastamistöö teevad. Põllumajandusministeerium peaks teraselt jälgima, milliseid mürke müüakse ja mida talunikud kasutavad. Ilmselt tuuakse igasuguste firmade poolt maale ka selliseid mürke, mis välismaal on keelatud, aga Eestis seda keegi ei kontrolli.
Selliseid juhtumeid on olnud siin juba piisavalt, aga kahjuks midagi ette otseselt ei võeta. Otsitakse põhjust ala 2-3 nädalat ja öeldakse, et kõik oli normide kohane. Olen ise sellise olukorra läbi elanud ja kaotanud kõik pered. Kõige kurvem pilt tuleb veel kevadel kui oled harjunud nägema varaseid kevadekuulutajaid lilledel, aga ühtegi ei ole, isegi mitte kimalasi, sest needki on hävitatud. Meil sai vahetatud kõik raamidki välja viimastel elusatel peredel, aga mõttetult, sest kahju oli tehtud ja mesilased niivõrd nõrgad ja surid talvel ära. Tunnen sellele mesinikule/mesinikudele südamest kaasa, aga soovitan kindlasti mitte alla anda!
neli aastat pärast mesilaste väljasuremist pidi inimkonnaga ka lõpp olema…aga ega me ei usu ju
jah, kui minnakse ja kümnete tuhandete kaupa, siis peakski igal Eesti patrioodil ja südamega inimesel nutulaul lahti olema. Ainult ilmselt reformierakonna kaasalauljad korrutavad jaburat juttu kui tore on see, kui inimesed ringi rändavad. Inimesed reeglina ei taha kodust ära minna, maailmas võib ringi vaadata ja aeg-ajalt ära käia, aga enamasti lähevad inimesed teise riiki ikka mure ja kahetsusega. Niiet võiks oma neoliberalistikust nabaimetlevast mullist ükskord ometi välja areneda ja eesti maa ja rahva pärast kasvõi 10 minutit päevas pingutada ja mõelda, kuidas edasi.
Nii tore! Eestis ongi tööjõuga probleeme. Varsti saame töötud, Hiina Rahvavabariigi eeskujul, kõikvõimalikke õiekesi tolmendama saata. Tuleb alati ka asja helgemat poolt vaadata.
Sina nagu siidiuss, kes nukkumisest tõusis. Tea, et tööjõu vaba liikumine on olnud ammust ajast mujal maailmas tavaline protsess. Kui meil toimis Nõukogude Liidu sisene tööjõu liikumine (komandeering) ei virisenud keegi ja enamus seda ka soovis, sest tasugi ka suurem. Aga nüüd, kui minnakse vabatahtlikult, siis nutulaul missugune.
meie põmmpeade ühiskonda see ei huvita nendele on vaja paraadi, presidendi kõnesid, keppi, keeksi, lennukiga sõita, soomes tööl käia ja äri plaani kuidas seda korraldada..
on ju olnud juttu küll, et eriti kui tegemist registreeritud mesinikuga, siis on talunikel kohustus teavitada teda mürgitamisest. regsitrist saab ju andmed kätta? Aga tegelikult on see palju suurem ja jubedam teema, uute, süsteemsete taimekaitsvahendite kasutamine viib lõpuks selleni, et me sööme sisse mürke sisaldavaid toiduaineid, mis omakorda põhjustavad inimestelgi erinevaid haigusi ja vaevusi. Dokumentaalfilme mesilastest ja mürgitamisest on juba päris mitmeid olnud, väga õõvastava sõnumiga. Niiet kuidas ja kas üldse mürgitada, ei ole üksiku talupidaja probleem. Sellest on saanud terve inimkonna probleem, nagu täna hommikulgi nähtud dokfilmis mesilastest öeldi- teekond põrgusse. Laiemalt peaks taimemürkide kasutamist arutama ja alternatiive otsima.… Loe rohkem »