Kultuur algab raamatust, seda peaks kultuuriminister ju teadma. Põhiseaduse preambul sõnastab meie riikluse eesmärgina eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seega on eestikeelsele raamatule antud põhiseaduslik kaitse.
Rahvaraamatukogude varustamata jätmine, raamatute käibemaksu tõstmine või paberraamatutelt toetuse võtmine on kindlasti sammud, mis rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele kaasa ei aita. Hoopis vastupidi! Ja pole lootust, et e-raamatud neid vajakajäämisi katavad.
Üleüldse on eestikeelse raamatuturu toimimine ja sealhulgas väärtkirjanduse väljaandmine väike ime, kui arvestada meie rahvaarvu väiksust. Olen näinud palju suuremate rahvaste kõige esinduslikumates raamatupoodides palju suuremat viletsust ja valikunappust kui meil.
Samas ei ole rahvuskultuuri seisukohalt oluliste teoste väljaandmine kasumlik tegevus ja paljud kirjastused elavad peost suhu või veel hullemini. Ma ei usu väidet, et käibemaksu määr tõstab või langetab üksnes väljaandja või raamatukaupmehe tulu. Ei, siin on seos ka raamatute hinnaga, nende kättesaadavusega, autorite ja tõlkijate honoraridega jne.
Ministeerium on varem kinnitanud, et raamatute käibemaksuerisuse kaotamine tuleb kõne alla vaid juhul, kui sellest tekkiv tulu läheb kirjanikele ja kirjastustele, et saavutada madalam kaanehind. See on kultuuri kaitsev seisukoht, kuid praktikas sellised raha tagasisuunamised hästi ei toimi, seetõttu on madalam maksumäär kirjanduse toetamiseks ikkagi parem vahend.
Kui raamatute käibemaksuga midagi ette võtta, siis võiks mõelda sellele, et viia see tagasi viiele protsendile, nagu oli enne majanduskriisi tõttu tehtud maksutõusu. E-raamatute toetamist saab aga alustada just nimelt sellest, et tavamäärast madalam käibemaks laieneks ka nendele.
Idee sellest, et panna seni riigi poolt raamatukogudele antav kirjanduse soetamise omavalitsuste õlule, toimib vaid siis, kui muudame põhjalikult omavalitsuste tulubaasi. Näiteks antakse omavalitsusele õigus määrata oma territooriumil makse, sealhulgas tulumaksu suurust.
Seni on Eestis tulumaks ühtne, omavalitsustele jääb sellest piiratud osa. Kohalike maksude määramise õigust on järk-järgult vähendatud. See tähendab, et riigil pole kuidagi võimalik oma senist (ja muuseas mitte kõige paremini täidetud) kohustust omavalitsustele sokutada.
Kõige olulisem küsimus, millele mõelda, on see, kui palju meil jätkub eestikeelseid lugejaid? Kas neid on piisavalt ka kümne või saja aasta pärast? Nii on ka kõigi teiste rahvuskultuuri valdkondadega – nad vajavad haritud Eesti kogukonda, piisavalt laia auditooriumi.
Tahaks loota, et ministri ootamatud avaldused Postimehes olid mõeldud selleks, et see eesti lugeja üles äratada. Sest kui terendab oht, et meilt võetakse ära eestikeelne paberraamat, siis läheb ehk raamatukokku või raamatupoodi iga põlvepikkune poisike, läheb isegi „onu Heino“.
Andres Herkel,
Isamaa ja Res Publica Liit
