Üks esimestest Harta 12 allakirjutanutest, ajakirjanik ja ühiskonnateadlane Ahto Lobjakas rääkis Haapsalus demokraatiakooli loengus, mis on Eesti demokraatias praegu kiivas.
On kaks demokraatia tõlgendamise viisi, selgitas Oxfordis poliitifilosoofiat õppinud Ahto Lobjakas. Esimeses on demokraatia tahte avaldus, mis on ka Eestis suhteliselt kriitikavabalt vastu võetud demokraatia kontseptsioon.
See, et taoline demokraatia ei toimi, on üks praeguse kriisi põhjuseid. “Tahte teokssaamiseks on vaja kanaleid, võimalust tagasisideks. Meil aga on nii, et tahte teokstegemiseks valitud poliitikud ütlevad pärast: kui ei meeldi, minge ise nelja aasta pärast valimistele ja võtke võim üle,” võrdles Lobjakas. “Kui on tahtmine tagasisidet anda, siis oleme justkui seina ees. Järelikult tahe ei ole kõik, mida demokraatia toimimiseks vaja on.”
Teine kontseptsioon käsitleb demokraatiat harjumuse, poliitilise kultuuri, keele või kommete kogumina. Teatude asjadel on sellises demokraatias alati kindel tagajärg. “USAs astus just tagasi CIA ülemus, sest avastati tema abieluväline suhe ühe daamiga,” tõi Ahto Lobjakas näite. “Astus tagasi, polnud mingit sellist juttu, et see ei puutu mu töösse või et ma olen parim inimene sellele kohale. USAs on normid, mille rikkumine hakkaks kogu süsteemi murendama ja seda ei taha keegi.”
Lobjakas meenutas Lennart Mere ütlust, et Eesti ei liitu Euroopaga, vaid Euroopa tuleb tagasi Eestisse. “Üks on poliitiline liikumine, teine kultuuriline. Nii nagu Meri seda nägi – Euroopa kultuur hakkas meile sisse tagasi tulema,” kõneles Lobjakas.
Poliitilist kultuuri ei saa paraku kasvatada, nagu viljapuud poogitakse, selle tekkeks läheb aega. Järsult ja vägisi seda ei muuda. “Vähemalt üks põlvkond peab olema elanud korraliku demokraatia tingimustes. Seega tuleks nagu veel 10–20 aastat kannatada heas usus,” kirjeldas Lobjakas üht lähenemist.
Lobjakas ise on pigem seda meelt, et poliitilise kultuuri teket saab siiski kiirendada, kui seadusi vahetada. “Kui saaksime seadused korda, saaks poliitikas ka turg, ideede turg vabaks, siis praeguste kindlustunud positsioonide murenedes hakkame ehk nägema enda edu mitte suletuses, vaid avatuses,” ütles ta. “Ehk hakkavad kaduma ka sellised praktikad nagu haldusnõukogude moodustamine, ametnikkonna politiseerimine. Siis tuleb ka peale põlvkond, kellel on teistsugune kultuur, kus näiteks musta raha võtmine on automaatselt disklahv.”
Eestis valitsevat paljude kriitikute hinnangul eliididemokraatia. Lobjakas on sellega nõus. “Meil on poliitiline eliit. Parteid, kes on püüne peal, näevad tõesti kõike seda, mida nad kontrollivad, ressursi kasutamisena. See on väga mänedžerlik lähenemine, kõik on instrument,” kirjeldas ta.
“Klassikaliselt liberaalne käsitlus on näinud poliitikat maailmavaadete konkurentsina, meil on ressursipoliitika, kus kontrollitakse kõike, mis kätte on saadud,” võrdles ta.
Omaette probleem on noorte ligipääs poliitikale. “Arvestades meie suletust võivad alla 30aastased veel 30 aastat oodata, enne kui löögile pääsevad. See üks meie kriisi nurkadest, mida ei panda veel tähele,” ütles Lobjakas.
“Noore ainus võimalus praegu poliitikasse minna on üks neljast erakonnast, ja neid kasutatakse seal muuladena. Pannakse tegema kõige räpasemaid asju, et endaga siduda. Kõige vabamad noored ei saa sellist asja vastu võtta,” tõdes Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjaka sõnul on Eesti praegu unikaalses olukorras. “See ei ole muidugi teaduslik uuring, aga hiljuti rääkis üks arst, et langus enesetapukõveral on viimase mõne kuu jooksul olnud nii järsk, nagu seda nähti viimati 1988. Midagi on tekkinud, mingi muutus,” võrdles ta.
Rääkis lobjakas ju sellest ka et ajakirjandus on demokraatia ja praeguste muutuste teemalel äärmiselt kidakeelne ning viitas võimalikule kartellikokkuleppele. Ainus mis pidavat eristuma on Hans- H Luigele kuuluvad meediaväljaanded –DELFI ja Ekspress.