Kuidas tõsta hariduse kvaliteeti?
Eesti püsimise võti on haritud rahva käes. Rahva hea haridustase eeldab, et kvaliteetne haridus oleks kõigile võrdselt kättesaadav ning et õpetajad oleksid motiveeritud ja saaksid konkurentsivõimelist palka.
Õpetajate palk tõuseb
Praegu planeeritava hariduskorralduse tänapäevastamise üks peamisi eesmärke on tõsta õpetajate palka ja parandada töötingimusi. Haridus- ja teadusminister on kinnitanud, et järgmisest aastast tõuseb õpetaja alampalk 608lt pealt 715 eurole ning õpetaja keskmine palk tõuseb 860 euroni. Edasiseks eesmärgiks on võetud, et 2015. aasta teeniks õpetaja 20% üle riigi keskmise palga.
Loomulikult on võrreldes näiteks naaberriikide Soome ja Rootsiga meie võimalused õpetajatele palka maksta kesisemad, kuid kõrvutades end teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega pole olukorral väga vigagi. Eesti õpetajate miinimumtasu hakkab tulevast aastast olema kolmandiku võrra kõrgem kui Poolas (473 eurot), üle kahe korra kõrgem kui Läti õpetajatel (347 eurot) ja ületab rohkem kui kolmekordselt õpetajate palga alammäära Bulgaarias (230 eurot).
Teine koht, mis vajab tähelepanu, on õpetajate töökoormus. Õpetaja ülekoormuse vältimiseks on planeeritud, et 2014. aastast hakatakse pedagooge tasustama üldtööaja alusel. See tähendab, et kõik õpetaja ülesanded (ka need ülesanded, mis ei kätke endas auditoorset koormust) on kirjas ametijuhendis ja mahuvad nädalas 35 tunni sisse. Nii juriidiliselt kui ka praktiliselt muutuks keerulisemaks tasustamata lisaülesannete õpetaja õlule asetamine, mis omakorda aitab välistada õpetaja ülekoormust. Täna on paljudel juhtudel probleemiks see, et õpetajatele makstakse palka põhiliselt nn tunniandmise koormuse alusel. Selle tulemusena ei kajastu sageli muud ülesanded õiglastes proportsioonides õpetaja töötasus: näiteks ei pruugi õpetaja saada tasu õpilaste järelaitamise, olümpiaadideks ettevalmistamise, abimaterjalide koostamine jms. eest.
Koolivõrk vajab korrastamist
Lisaks õpetaja töötingimuste parandamisele peame tõstma hariduse kvaliteet-ruumilist kättesaadavust. Tuleb tagada, et üle Eesti oleksid olemas võrdsed võimalused saada head haridust. Selle eelduseks on kodulähedane põhikool, tugev(ad) maakondlik(ud) gümnaasium(id) ja üleriigilise ja rahvusvahelise ulatusega ülikool, kuhu on oma omandatud haridustaseme poolest võimelised astuma ükskõik millise gümnaasiumi lõpetajad üle Eesti.
Täna ei ole võimalik saada üle Eesti võrdselt heal tasemel haridust. Olemasolev koolivõrk tagab küll hea hariduse ruumilise kättesaadavuse tehnilises mõttes, kuid hariduse kvaliteet-ruumiline kättesaadavus jätab tugevalt soovida. Meil on hulk omavalitsusi, kus tegutseb väike kohalik mõnekümne õpilasega gümnaasium, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad keskharidust omandamas mujal. Sest mujal, näiteks Tallinnas või Tartus, on gümnaasiumiastmes oluliselt paremad võimalused saada tasemelt head ja mitmekesist haridust kui väikeses kodukandi koolis. Me liigume selles suunas, et korralik keskharidus maal sureb välja ja üha enam õpilasi suundub gümnaasiumiastmesse õppima suurematesse linnadesse, peamiselt Tallinna ja Tartu.
See on ohtlik tendents, mille vähendamiseks on tarvis tagada kõikidesse maakonnakeskustesse puhtad tugevad gümnaasiumid, mis on oma tasemelt võrreldavad Eesti parimate koolidega. Selleks on vaja korrastada koolivõrk, kuna olukord, kus heal tasemel gümnaasiumihariduse pakkumine liigub üha enam vaid kahte linna, ei ole riigi kui terviku arengut silmas pidades kuigi jätkusuutlik. Kavandatava koolivõrgu korrastamise eesmärk ei ole sunniviisiliselt gümnaasiume sulgeda, vaid pakkuda gümnaasiumiväärilist haridust kodumaakonnas. Samuti ei taotleta sellega koolivõrgu hõrendamist selliselt, et õpilaste koolitee pikeneks. Vastupidi, minister Jaak Aaviksoo on öelnud, et põhikooliastmes peaks maksimaalne koolitee hoopis lühenema maksimaalselt poole tunni tee kauguseks ja gümnaasiumiastmes peaks suurem osa lastest jõudma kooli tunni jooksul.
Tugeva üleriigilise gümnaasiumivõrgu ülesehitamiseks on tarvilik riigipoolsete investeeringutega toetada elujõuliste koolide õpikeskkonna kaasajastamist. Selleks peab riik rääkima läbi kohalike omavalitsustega ja planeerima koolivõrgu, mis saab tulevikus riiklike investeeringute ja vahendite jagamist silmas pidades prioriteetseks. Sunniviisiliselt ühtegi kooli riigi poolt sulgema ei hakata.
Õpilaste arv väheneb
Lisaks murele kvaliteetse koolihariduse kättesaadavuse üle on tänase pooltühjalt toimiva gümnaasiumivõrgu pidamine ka kulukas, süües ära arvestatava osa hariduskuludest, mille võiks suunata näiteks õpetajate palkade tõstmiseks. Praegune koolivõrk on ebaefektiivne, kuna see on korraldatud aastakümneid tagasi, arvestades lapsi, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole. Näiteks 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast ja 11 984 õpetaja ametikohta, mis tegi ühe õpetaja kohta 18,7 õpilast. Täna on õpilaste arv vähenenud 145 000, õpetaja ametikohti on aga endiselt samas suurusjärgus kui 1997. aastal, mis teeb praegu ühe õpetaja kohta keskmiselt 12,2 õpilast. Läänemaal on 10 aastaga õpilaste arv langenud 39%. Kui 2002. aastal õppis Läänemaal 4844 õpilast, siis tänavu on õpilaste arv langenud 2933ni.
Mulle tundub, et koolivõrku puudutavate muudatuste vajalikkuse arusaam on praegu olemas nii pedagoogide, õpilaste kui ka parlamendi enamuse seas. Konkreetsed ettepanekud saavad seaduseelnõudesse juba sellel sügisel. Siis tuleb kõik koolikorraldust puudutavad küsimused selgeks vaielda ja seejärel konkreetsete seadustena juba vastu võtta.
Priit Sibul
,
riigikogu kultuurikomisjoni liige,
IRL
